Ja mida teile, noor neiu?
Gongratulations, i have 100 posts in Ter vist!
Igatahes, kuna ma hetkel olen Maiu onu juures linnas, ei saa ma mingi ilgelt pika eluloo siia kirjutada ning samuti ei saa ka pilte panna. Seda ma siis teen hiljem kodus. Igatahes...
Laulupeost hiljem. Praegu aga muudest sündmustest.
Eile õhtul õpetasin Maiu pokkerit mängima. Nüüd ta ainult võidab ja kahtleb minus. Ma ütlen, pokker lõhub sõprust. See et ma viis korda järjest bluffisin, ei tähenda, et ma seda koguaeg teen...
Lõpuks igatahes peitsime oma žetoonid kapi nurga ja enda taha, vahetasime teravaid pilke ja naersime üksteise ebaõnnestumiste üle. Aga meil oli lõbus. Nii kui ta märkas, et mul on veidi vähem žentoone, pani kohe all in. Kui ise tõstsin panust, siis passis :D kaval neiu. Mängisime umbes 5 mängu äkki. Ta võitis kõik suht.
Igatahes, kuna ma orienteerun Õismäel suurepäraselt, oli ka seal üks vahva vahejuhtum. Läksin Maiu juurest bussiga Kullerkupu peatusesse. Omaarust läksin täpselt õigesse suunda, aga õiget maja ma ei leidnud. Seda ka osalt sellepärast, et ma ei mäletanud maja numbrit. Okei, suundusin tagasi Kullerkupu peatusse. Seal istus vana tädike ja umbes viiekümnendates mees. Kuna mul sai kõnekas otsa ja aku oli ka otsakorral, pidasin ainukeseks õigeks teoks õppida kiirelt pähe Steffi number. Sai tehtud just paar sekundit enne aku ülesütlemist. Läksin selle vanema naisterahva juurde ja küsisin, kas tal on võimalik mulle korraks oma telefoni laenata, kuna mul sai aku tühjaks ja ma ei tea kuhu minema pean. Ta vaatas mulle veidi aega hämmeldunult otsa ja siis pooljooksuga lahkus sündmuspaigalt. Niisiis...
Mis mul muud üle jääb... ühtki inimest lähedal ei olnud, peale vene poistekamba teisel pool teed Maxima juures ning mingid üksikud koeraga jalutavad mehed, kes meenutasin oma pilkude ja olekuga perverte. Vabandust.
Igatahes, läksin küsisin selle mehe käest ka, et ega tal ei ole võimalik korraks telefoni laenata. Vastus tuli vene keeles ning tähendas seda, et ega ma vene keeles juhuslikult rääkida ei oska. Vastasin igaks juhuks eesti keeles, et ma ei saa aru. Teadagi ju, et kui oleksin vene keeles vastanud, oleks ta ainult hoogu juurde saanud " no kuidas sa siis aru ei saa, kui just ise vene keeles vastasid". Sellest eesti keelt mittekõnelevast mehest sai ühe hetkega keeleteadlane. Tõsi küll, aktsendiga, kuid täiesti mõistetavas eesti keeles tuli küsimus, et mida ma tahan. Siis rääkisin talle uuesti oma loo ära. Eip, tal ei olnud telefoni kaasaski. Tänasin viisakalt ning astusin paar sammu eemale uut võimalust otsima. Kuid ta jätkas juttu (arvatavasti kuna märkas, et olen rahvariietes. Seega loomulik järeldus on laulu-tantsupidu.) küsimusega : "Kuidas pidu oli?" Rääkisin siis lühidalt talle, et tore oli ja väga palju rahvast jne. Siis nagu austusavalduseks otsustas ta mu kätt suruda. No miks siis mitte. Surusin ta kätt. Aga siis tundus, et ta ei tahtnudki ainult kätt suruda. Väga rüütellikult suudles ta seda. No ei, võõras švipsis vene meesterahvas tuleb nii tegema, ei soovi. Ning siis otsustas ta üldse, et ta ei tahagi käest lahti lasta vaid kiskus mind endale lähemale, osutas mu pluusile ning ütles, et talle õudsalt meeldib see pits pluusi ääres ja suudles seda ka.
"Ahah, väga tore, aga ei" ja tegin kiirelt minekut.
Ootasin veidi veel, kuna ta lahkub. Mõtlesin veel korra, et ÄKKI ma juhuslikult leian õige kortermaja - ei. Jalutasin taaskord kullerkuppu. Seal seisis armsa välimusega umbes 18 aastane neiu. Küsisin, et kas oleks võimalik tema telefoni laenata. THANK GOD! Saingi. Helistasin Steffile ja palusin te ta vastu tuleks.
Mul on nii hea meel, et vähemalt mõni vastutulelik ja normaalne inimene ka olemas on. Ma ei tea mida ma oleks ilma selle neiuta teinud. Suur tänu sulle!
Stef tuli, käisime tema poolt läbi, haarasin koti ja tagasi bussile. Stef saatis. Kuna aega veidi oli veel bussini, jalutasime Väike-Õismäe peatusesse. Istusime seal paviljoni kõrval asetseval pingil. Mingi huvitav teema oli just, naersime ja lälisesime. Bussipaviljonis sees istus noorpaar ning umbes kolmekümnendates purjus mees, kes seletas noorpaarile midagi ning ilmselgelt tüütas neid. Seda oli näoilmetest näha. Keset Steffi ja minu jutuajamist käratas see purjus mees meile : "Olge vait, raisk" No mida mida. Hetkelisele vaikusele järgnest asja loomulik kulg. Ignoreerisime teda ja rääkisime edasi. Hiljem saime teada miks me peame vait olema : kuna me oleme alaealised. mhmh mhmh.
Noorpaar kadus bussile, meie jäime veel ootama... loomulikult ka see purjutaja.
Pärast väikest vaikusepausi suunati meile küsimus : Kas seksi saab?
Ei aitäh, täna jätaks vahele.
Aga ega ta ei mõista miks. No miks ei võiks siis seksida.
Me oleme kristlased.
No tema on ka ju !
Okei, küsisin siis, et ka sa oled katoliiklane, luterlane, õigeusklik, pabtist vms?
Ei, tema on kristlane.
Ahah, et siis nii.
Aga siiski, miks ei saa siis seksi ? Miks me talle end ei anna?
No, kuna me oleme kristlased ja värki, mõte oleks enne abielluda jne. Ning mingile suvalisele purjus tüübile ka ei eie ieieieiei.
Siis palus see mees Steffit endale naiseks. Lucky girl !
Iiigatahes.
Laupäeval olid meil vaid proovid ning pärast proove oli veel piisavalt aega. Kuna meil on käepaelad saame tasuta ühistranspordiga trippida. Tuuritasime linna peal. Mingis peatuses kleepis end külge 48 aastane mees. Ta oli koos sõbraga. Sõber ei olnud huvitatud rääkimast meile oma lapsepõlvest ning keeleoskustest. Aga tema oli väga hakkaja. Mujale ei saanud ka minna, oli kinni nagu pulgakomm juustes.
Kuna meie vene keeles just ajuhiiglased ei ole ( kuid üht teist saame aru) siis ilmselgelt kujunes venekeeles vestlemine pärast mõneajalist pusimist üsnagi võimatuks. Kuid me kuulasime teda siiski. Mõnest üksikust lausest saime aru, kui sa suutis need suust välja kraapida ilma liigse pudistamise, alkoholihaisu ja raskete sõnadeta. Kahjuks suundus ta meiega samale bussile. Ning pidas vajalikuks ka meile vastu istuda, et ta ikka näeks meid ja saaks jagada oma mälestusi. Ilmselgelt pidas ta vajalikuks päikeseprillide olemasolu, isegi siis, kui päikest ei olnud. Aga see oli hea. Saime teada, et ta on 48 aastane, sündinud Eestis, kasvanud Eestis, käinud eesti lasteaias ja isegi ta sõbrad on eestlased, ema oli tark ja oskas eesti keelt ning ta ise on ka eestlane. Aga eesti keeles oskas ta küsida vaid :"Kus on sinu nimi?" Aga vähemalt oskas ta prantsuse, inglise ja vene keelt. (Y)
Kui ta mingihetk pidas vajalikuks mõned prantsusekeelsed sõnad pritsida vastasin ma asjatundja näoga "Abljöö". Talle sellest piisas.
Ajasime bussis teda pidevalt oma sõbra juurde, kuid tema väitis, et ta sõpra pole enam bussis. Mis siis, et ta sõber oli siiski bussis. Vähe sellest, lõpuks otsustas meie uus sõberike maha minna.. hiljem aga avastasime, et ta sõber läks meiega koos maha, seega jäi meie läbinisti eestlasest sõber kusagile üksi lällama.
Okei, tegelt ma hetkel ei ole enam Maiu onu juures aga sellegipoolest... pildirohkema sissekande teen hiljem. Silmalaud on liiga rasked.
Igatahes, kuna ma hetkel olen Maiu onu juures linnas, ei saa ma mingi ilgelt pika eluloo siia kirjutada ning samuti ei saa ka pilte panna. Seda ma siis teen hiljem kodus. Igatahes...
Laulupeost hiljem. Praegu aga muudest sündmustest.
Eile õhtul õpetasin Maiu pokkerit mängima. Nüüd ta ainult võidab ja kahtleb minus. Ma ütlen, pokker lõhub sõprust. See et ma viis korda järjest bluffisin, ei tähenda, et ma seda koguaeg teen...
Lõpuks igatahes peitsime oma žetoonid kapi nurga ja enda taha, vahetasime teravaid pilke ja naersime üksteise ebaõnnestumiste üle. Aga meil oli lõbus. Nii kui ta märkas, et mul on veidi vähem žentoone, pani kohe all in. Kui ise tõstsin panust, siis passis :D kaval neiu. Mängisime umbes 5 mängu äkki. Ta võitis kõik suht.
Igatahes, kuna ma orienteerun Õismäel suurepäraselt, oli ka seal üks vahva vahejuhtum. Läksin Maiu juurest bussiga Kullerkupu peatusesse. Omaarust läksin täpselt õigesse suunda, aga õiget maja ma ei leidnud. Seda ka osalt sellepärast, et ma ei mäletanud maja numbrit. Okei, suundusin tagasi Kullerkupu peatusse. Seal istus vana tädike ja umbes viiekümnendates mees. Kuna mul sai kõnekas otsa ja aku oli ka otsakorral, pidasin ainukeseks õigeks teoks õppida kiirelt pähe Steffi number. Sai tehtud just paar sekundit enne aku ülesütlemist. Läksin selle vanema naisterahva juurde ja küsisin, kas tal on võimalik mulle korraks oma telefoni laenata, kuna mul sai aku tühjaks ja ma ei tea kuhu minema pean. Ta vaatas mulle veidi aega hämmeldunult otsa ja siis pooljooksuga lahkus sündmuspaigalt. Niisiis...
Mis mul muud üle jääb... ühtki inimest lähedal ei olnud, peale vene poistekamba teisel pool teed Maxima juures ning mingid üksikud koeraga jalutavad mehed, kes meenutasin oma pilkude ja olekuga perverte. Vabandust.
Igatahes, läksin küsisin selle mehe käest ka, et ega tal ei ole võimalik korraks telefoni laenata. Vastus tuli vene keeles ning tähendas seda, et ega ma vene keeles juhuslikult rääkida ei oska. Vastasin igaks juhuks eesti keeles, et ma ei saa aru. Teadagi ju, et kui oleksin vene keeles vastanud, oleks ta ainult hoogu juurde saanud " no kuidas sa siis aru ei saa, kui just ise vene keeles vastasid". Sellest eesti keelt mittekõnelevast mehest sai ühe hetkega keeleteadlane. Tõsi küll, aktsendiga, kuid täiesti mõistetavas eesti keeles tuli küsimus, et mida ma tahan. Siis rääkisin talle uuesti oma loo ära. Eip, tal ei olnud telefoni kaasaski. Tänasin viisakalt ning astusin paar sammu eemale uut võimalust otsima. Kuid ta jätkas juttu (arvatavasti kuna märkas, et olen rahvariietes. Seega loomulik järeldus on laulu-tantsupidu.) küsimusega : "Kuidas pidu oli?" Rääkisin siis lühidalt talle, et tore oli ja väga palju rahvast jne. Siis nagu austusavalduseks otsustas ta mu kätt suruda. No miks siis mitte. Surusin ta kätt. Aga siis tundus, et ta ei tahtnudki ainult kätt suruda. Väga rüütellikult suudles ta seda. No ei, võõras švipsis vene meesterahvas tuleb nii tegema, ei soovi. Ning siis otsustas ta üldse, et ta ei tahagi käest lahti lasta vaid kiskus mind endale lähemale, osutas mu pluusile ning ütles, et talle õudsalt meeldib see pits pluusi ääres ja suudles seda ka.
"Ahah, väga tore, aga ei" ja tegin kiirelt minekut.
Ootasin veidi veel, kuna ta lahkub. Mõtlesin veel korra, et ÄKKI ma juhuslikult leian õige kortermaja - ei. Jalutasin taaskord kullerkuppu. Seal seisis armsa välimusega umbes 18 aastane neiu. Küsisin, et kas oleks võimalik tema telefoni laenata. THANK GOD! Saingi. Helistasin Steffile ja palusin te ta vastu tuleks.
Mul on nii hea meel, et vähemalt mõni vastutulelik ja normaalne inimene ka olemas on. Ma ei tea mida ma oleks ilma selle neiuta teinud. Suur tänu sulle!
Stef tuli, käisime tema poolt läbi, haarasin koti ja tagasi bussile. Stef saatis. Kuna aega veidi oli veel bussini, jalutasime Väike-Õismäe peatusesse. Istusime seal paviljoni kõrval asetseval pingil. Mingi huvitav teema oli just, naersime ja lälisesime. Bussipaviljonis sees istus noorpaar ning umbes kolmekümnendates purjus mees, kes seletas noorpaarile midagi ning ilmselgelt tüütas neid. Seda oli näoilmetest näha. Keset Steffi ja minu jutuajamist käratas see purjus mees meile : "Olge vait, raisk" No mida mida. Hetkelisele vaikusele järgnest asja loomulik kulg. Ignoreerisime teda ja rääkisime edasi. Hiljem saime teada miks me peame vait olema : kuna me oleme alaealised. mhmh mhmh.
Noorpaar kadus bussile, meie jäime veel ootama... loomulikult ka see purjutaja.
Pärast väikest vaikusepausi suunati meile küsimus : Kas seksi saab?
Ei aitäh, täna jätaks vahele.
Aga ega ta ei mõista miks. No miks ei võiks siis seksida.
Me oleme kristlased.
No tema on ka ju !
Okei, küsisin siis, et ka sa oled katoliiklane, luterlane, õigeusklik, pabtist vms?
Ei, tema on kristlane.
Ahah, et siis nii.
Aga siiski, miks ei saa siis seksi ? Miks me talle end ei anna?
No, kuna me oleme kristlased ja värki, mõte oleks enne abielluda jne. Ning mingile suvalisele purjus tüübile ka ei eie ieieieiei.
Siis palus see mees Steffit endale naiseks. Lucky girl !
Iiigatahes.
Laupäeval olid meil vaid proovid ning pärast proove oli veel piisavalt aega. Kuna meil on käepaelad saame tasuta ühistranspordiga trippida. Tuuritasime linna peal. Mingis peatuses kleepis end külge 48 aastane mees. Ta oli koos sõbraga. Sõber ei olnud huvitatud rääkimast meile oma lapsepõlvest ning keeleoskustest. Aga tema oli väga hakkaja. Mujale ei saanud ka minna, oli kinni nagu pulgakomm juustes.
Kuna meie vene keeles just ajuhiiglased ei ole ( kuid üht teist saame aru) siis ilmselgelt kujunes venekeeles vestlemine pärast mõneajalist pusimist üsnagi võimatuks. Kuid me kuulasime teda siiski. Mõnest üksikust lausest saime aru, kui sa suutis need suust välja kraapida ilma liigse pudistamise, alkoholihaisu ja raskete sõnadeta. Kahjuks suundus ta meiega samale bussile. Ning pidas vajalikuks ka meile vastu istuda, et ta ikka näeks meid ja saaks jagada oma mälestusi. Ilmselgelt pidas ta vajalikuks päikeseprillide olemasolu, isegi siis, kui päikest ei olnud. Aga see oli hea. Saime teada, et ta on 48 aastane, sündinud Eestis, kasvanud Eestis, käinud eesti lasteaias ja isegi ta sõbrad on eestlased, ema oli tark ja oskas eesti keelt ning ta ise on ka eestlane. Aga eesti keeles oskas ta küsida vaid :"Kus on sinu nimi?" Aga vähemalt oskas ta prantsuse, inglise ja vene keelt. (Y)
Kui ta mingihetk pidas vajalikuks mõned prantsusekeelsed sõnad pritsida vastasin ma asjatundja näoga "Abljöö". Talle sellest piisas.
Ajasime bussis teda pidevalt oma sõbra juurde, kuid tema väitis, et ta sõpra pole enam bussis. Mis siis, et ta sõber oli siiski bussis. Vähe sellest, lõpuks otsustas meie uus sõberike maha minna.. hiljem aga avastasime, et ta sõber läks meiega koos maha, seega jäi meie läbinisti eestlasest sõber kusagile üksi lällama.
Okei, tegelt ma hetkel ei ole enam Maiu onu juures aga sellegipoolest... pildirohkema sissekande teen hiljem. Silmalaud on liiga rasked.
,,...äbdjöööö...''
ReplyDelete=D - pilte sooviks küll jah :D