Sitaralli.

Mul oli eile üks kohe üdinisti sitt päev.
Esiteks pidin ärkama teadmisega, et õhtust kujuneb välja enesetapp.

Et pisutki tuju tõsta, läksin jalutama ja poodlema. Kuuldes vihmakrabinat aknal, võtsin kaasa vihmavarju. Avada ma seda siiski ei julgenud, kuna Mary Poppinsi kombel reisimine on minu jaoks pisut liiga eksootiline.
Veel panin ennetavalt jalga ainukesed madalad jalatsid, mis mul ühikas olid, et hiljem tööle jõudes jaksaks kõndida veel pisut.
Läksin otsima pisut tibimanti enda meigikoti täienduseks. Sain kenad lauvärvid ja huulte võõpamiseks ka ühe pulga, aga sobivat jumestuskreemi ei leidnud. Mõtlesin siis, et astun Stockmannist läbi. Hehe, jumestuskreem 75€... hehehe.... päris naljakas. Ma parem saan selle raha eest päris mitu head aega söönuks ja käin lennukiga Tenerifel ära.

Aga no muidugi kui ma koju jõudsin, siis olin ma märg ning vihmavari kõlkus käe otsas niisama lisaraskusena kaasas. Samuti oli halb mõte kombineerida froteesokke ja tosse, kuna koju jõudes olid kannad villis. Aga vähemalt olid jalad soojad!

Mõni aeg hiljem lonkasin juba tööle. Seal toimus ragbi hooaja lõpetamise pidu. Ettevalmistused olid alles täies hoos, kui inimesi hakkas juba sisse pudenema.
Planeeritud rahvast tuli kohale pool. Kepsutas kellegi käevangus kohale ka verinoor seelik, kes peale kolme klaasi veini oksendas laua alla, laua peale, enda peale ja laual oleva veekannu sisse. Siis lajatati see oksega kaetud kann baariletile nii et pritsmeid lendas.



Mida veel võib elult tahta, eksole.

Ega ma enam väga rohkem midagi ei tahta ei osanudki, aga töö lõpetasime me teise baaripoisiga kell viis hommikul. Pool kuus jõudsin ühikasse ning terve tee oli kiusatus kuhugi kõnnitee äärele istuda ja puhata, aga teadsin, et siis ma hommikul ärkan seal külili loigus, silmad paistes peas ning parimal juhul oleksin viis korda nuga saanud ja röövitud.
Seega ma lonkasin visalt kohale. Silmad olid väsimusest peaaegu tagurpidi ja samm ei olnud ka eriti adekvaatne. Seekord oli all valves üks vanem meesterahvas. Ta näost võis välja lugeda, et ta ilmselt mind nähes palvetas, et oma viimsel päeval ei lastaks mind taevavärava juurde jutule ka, sest minusugune häbitu, moraalitu ja autu inimesehakatis peaks ilma pikema jututa esimesel võimalusel põrgutules põlema.
Ei mingit vastust mu terele, ei noogutustki, vaid põlastav pilk ja üleolev viibutus pastakaga, et ma kiiresti ta silma alt kaoks.
Ma vist tõesti nägin välja nagu ma oleksin võimeline välja puhuma vähemalt 6 promilli ning kombineerituna kergelt laiali läinud silmameigiga tegi ta omad järeldused.

Vedelesin mõne aja voodis siruli ning otsustasin siis viimased toimetused teha ja magama minna. Avastasin ka, et mu jalgadele enam väga uusi ville enam ära ei mahuks.
Võtsin näopesu asjad kaasa ja telefoni ka näpu otsa, et igav ei hakkaks vetsus. Kui asjad aetud sain ja hakkasin lahkuma, otsustas aga telefon suplemas käia. Ahvikiirusel olin ma kättpidi peldikupotis ja surkisin telefoni torust välja. Suslik juba puges suure hooga poolenisti sinna torusse.
Võtsin lahti, kuivatasin ning panin riisi sisse suures lootuses, et :

1. riis imab niiskuse telefonist välja
2. väikesed Hiina poisid tulevad öösel mu telefoni elektroonikat parandama

Magada sain nii umbes neli tunnikest. Hommikul kui telefoni korraks kokku ja tööle panin, siis kiirus oli nagu ikka hea, ekraani puutetundlikkus oli endiselt hea. Ainult et mõlema kaamera vahel oli niiskus ning pilt oli konkreetselt vaid udukogu ähmaste kontuuridega ning kõlarid sahisesid.

Ma ütlen, kui mu kallim heidab hinge, ma olen murtud.