Kino

Kui laupäeval oli hommikuni kestev tööpäev ja magada sai neli tundi, siis ega te ometi arva, et pühapäeva maha magasin.
Hoopis läks nõnda, et härras saabus minu rõõmuks koos pitsaga ukse taha. Mõne aja pärast juba kappasime kinno ja vaatasime The Hobbit'it 3D's. No, nagu ikka Hobbiti filmid, oli see ka põnev, kuid ma tõmblesin seal toolil nagu kergelt peast lihtne inimene ennemuiste, kuna üritasin vältida kiviga näkku saamist ja noh... kõike muud.
Puruväsinuna ei soovita 3D'd vaatama minna. Ausalt.

Ning veel sooviks mainida, et kino on minu meelest üks veider koht. See ehk küll loodi ajal, mil telerid kodudes puudusid ning sai kambakesi minna teatud kogunemisele, kus üheskoos nauditi filmikunsti. Nüüd aga on suur saal, kuhu minnakse üksinda, paarikaupa või väikese seltskonnaga; igaühel on oma kotike snäkke ja tops jooki, istutakse perse kangestumiseni viisakalt, et kellegile pihta ei läheks või teise asju ümber ei aetaks; justkui naljakal hetkel teiste ees hüsteeriliselt naerda ei taha ja nukral hetkel neelatakse pisarad ka alla ning pärast kirutakse, et küll keegi hingas liiga kõvasti, kellegil telefon koguaeg helises, üks peeretas, teine matsutas ja kolmas pudistas popkorni sulle pähe. Aga jube hea oli, lähme teine kord jälle.
Why?
Ma ka ei tea miks, aga teinekord justkui tahaks ikka tagasi minna.


Igatahes siis läksime St Patrick'usse, kus me end sooja toitu täis parkisime ning paraku selleks ajaks oligi kell juba nii kaugele tiksunud, et meie teed läksid jälle lahku.

Alles esmaspäeval sain end lõpuks katkendliku unega välja magada. Oeh. Uni on tore asi.