Attention! Very cheesy

Viimane postitus oli alles enne jõule ning vahepeal ei olegi midagi kirjutada jõudnud, aga juhtunud on ometigi ju nii palju.
Kes minuga kuskil mujalgi kontaktis on (Facebook, Twitter või Instagram), siis nemad juba vast teavad, mismoodi see elu siin Talaste peres kulgenud on.



Lahti on vist läinud kihlustebuum ning ka mina, va vana morsk, sain ära kositud. Vist ei peagi kunagi 100 kassiga ühetoalist korterit Lasnamäel jagama.

Morsk või mitte, sõrmus on mul sõrmes ning nüüd jääb üle vaid pulmi planeerida.
Enne veel räägin teile, kui romantiline mu isasmorsk on.

Nimelt 20.detsembril, laupäeval oli meil planeeritud kohtumine, kuna see oli tollel nädalavahetusel mu ainus vaba päev. Piinas ta mind umbmääraste vihjetega, kuid ei öelnud, mida tol õhtul pidime tegema hakkama.
Mu enda meelest oli juba romantiline see, kuidas ta too õhtu pitsaga ukse taha ilmus ( :D )

Kõik ei läinud ka, nagu ta oli pikalt ette planeerinud. Ta üritas kõike saladuses hoida ja käituda võimalikult tavapäraselt... mis muidugi välja ei tulnud.
Kell seitse õhtul suundusime ülikooli ette trammipeatuse poole, et Kadriorgu sõita. Nina eest kihutas minema tramm nr.1, kuid sellest end segada ei lasknud ning jäime järgmist ootama. Oleksimegi ilmselt ootama jäänud, kuna järgmist ning ülejärgmist trammi lihtsalt ei tulnud. Otsustasime siis jala minna, et õhtut mitte päris raisku lasta.
Lõpuks jõudsime kohale, Timo muutus eriti närviliseks, käis aina vaiksemalt, vaatas pingsalt ringi pargis ning suunas mind puude vahele, kus oli pime. Hakkasid pähe tulema igasugu huvitavad mõtted - kuhu ta mind viib? Mis tal plaanis on? Kas minust jääb vähemalt nii palju järgi, et uurijad hiljem saavad tuvastada, kes ma olen?

Keset seda kõige pimedamat ja kõhedamat hetke palus ta veel pealekauba salli silmade ette siduda ning hakkas ise mind talutama. Pidin kontsadega koperdama üle puujuurikate ning lõpuks kui kuulsin, et ligineme mingisugusele ojakesele või veekanalile, siis muidugi kartsin ma, et ta teeb enda arust jube vahva nalja ja lükkab mind sisse.
Ilmselt olid tal teised plaanid, sest teisele poole ojakest jõudsin kuivana.
Kõndisme siis edasi ning mingi hetk peatusime, Timo võttis mu sülle ning pani kusagile seisma. Kuulsin kõrval sahinat ning siis palus ta mul salli ära võtta.

Eks ma muidugi lõpuks juba aimasin mis toimub (ja ka nädal aega varem, kui ta "nii muuseas" võttis mult sõrmuse ning hakkas sõrmi läbi proovima).



Me seisime selle kaarja tunneli all, mis on Kadrioru lossi kõrval, küünlad põlesid ümber ringi.

Seisid seal kõrval Steffi ja Sten ning alles siis lõpuks avastasin, et Timo on minu ees ühel põlvel. Selleks ajaks, kui ta jõudis hakata oma ettevalmistatud kõnet pidama, mul juba pisarad voolasid salli sisse, krae vahele, kõrva taha ja igale poole mujale.
Kui tema väriseval häälel jõudis jutuga ühele poole ning küsis: "Kas sa tuleksid mulle naiseks?", oli mu nägu juba läbi ligunenud, kuid loomulikult oli mu vastus "Jah!"

Härras kinkis ka kimbu roose (teoreetiliselt kinkis Steffi) mis on siiani, nädal aega hiljem(!) ilusad ja imeliselt lõhnavad.

Mu härras oli õhtuks broneerinud ka laua Al Bastione´s kuhu me kohe peale jah-sõna suundusimegi. Vahepeal muidugi ei saanud ju muud moodi, et pidi ikka portsu meelaid pilte ka tegema.
Jalutasime üheskoos pargist välja, kus oli ees ootamas Steni auto ning tema mängiski meile sohvrit - sõidutas meid restorani, samal ajal kui me härrasega tagaistmel kihistasime ning kudrutasime ja mängis laul "A face to call home" John Mayerilt.

Al Bastione oli väga hubane ning kuigi lauad on üksteisele kohati üsna lähedal, saime teatud privaatsust ning õhtu tundus justkui romantilise filmi lõpustseen.




Teenindajad olid sõbralikud ning väga kannatlikud meiega, kuigi meil oli sada muud asja käsil ning kuidagi ei suutnud menüüsse keskenduda.

Vahtisime ainiti tõtt ning hoidsime käest, mõlemad rõõmust sõgedad. Ma enamus ajast imetlesin sõrmust ning plaanisin juba, kuidas ma lähedasi teavitan. Sellised ärevusevärinad ning liblikad. Too hetk veel ei jõudnudki kohale, et me tõesti-tõesti oleme kihlatud.

Viks kikilips. 

Andestage neid jubedalt väljakasvanud juuksejuuri

Kuigi koht oli tagasihoidlikult ning maitsekalt dekoreeritud, siis pisiasjad tekitasid eriliselt hubase, külalislahke ning koduse tunde.
Võib-olla oli asi ka selles, et sellises ärevusesuminas muud märgata on tsipa raske.

 Seal oli avatud köök, kus võis askeldavaid kokkasid jälgida kui söögikaaslane osutuks igavaks. Õnneks meil seda probleemi ei tekkinud.

Armsad mahedad toonid, mis liigselt silma ei riivanud tekitasid eriliselt hea tunde.

Söögid olid maitsvad ning jook nõndasamuti. 

Mina tellisin tagliatelle pasta puravike ning suitsu-riccottaga, Timo võttis värske maltagliati pasta küülikuraguu ja oliividega.
Kõrvale võtsime pudeli valget kuivemapoolset kihisevat veini. Kahjuks nime ei mäleta, aga pidavat olema maja populaarseim vein.

Seenesõber olen ma üldiselt täpselt nii palju, et korjan hea meelega, aga söömiseks minu meelest seened ei kõlba...peale kolme liigi - kuuseriisikad (ainult marineeritult), kukeseened (ainult pitsa peal) ning šampinjonid (igal pool).
Kuid ausalt öeldes see puraviku pasta oli lausa imeline ning viis keele alla.
Härrase küüliku pasta temas aga erilisi emotsioone ei tekitanud, eriti kuna seal oli pisikesi luu tükke.
Vein mekkis mõlemale hästi. 

Magustoiduks võtsime veel Amaretto koogi Bonet šokolaadikastmega ning kuuma šokolaadikoogi, sest kes oleks varem kuulnud, et ma magusast ära ütleks. Ja egas härraski vastu polnud.

Tuleb tõdeda, et päris normaalne piiga pole ma kunagi olnud. Samas on hea teada, et too mehetükk minust palju ei erine.

Vahvad ettekandjad olid nõus meist kohe hulgi pilte klõpsima ning ekstra meie jaoks panid trepituled põlema ja juhendasid poose sisse võtma. Tänu neile sündiski see vahva kihluspilt.

Hiljem läksime vanalinna peale jalutama, kuna kell oli alles poisike ning ei raatsinud nii erilisel õhtul kell kümme magama minna. 

Talvine Tallinna vanalinn on aga teadupärast imeilus ning eriti romantiline, seega meie jalutuskäik oli justkui otse muinasjutu raamatust selle väikese erinevusega, et muinasjutus on kõik peale suurt pidusöökigi kained, aga meie peale pudelit veini seda eriti ei olnud.

The End!