Inimesed on veidrad olevused.
Mitte keegi ei ole täiuslik- ma arvan, et see võiks hakata inimestele juba koitma.
Juba eos on selline tunne, et sellest tuleb üsna pikk ja seosetu postitus, aga annan endast parima. Samuti ütlen juba praegu, et see on puhtalt minu arvamus.
See on kindlasti olnud probleemiks juba kaua, kuid olen alles nüüd hakanud märkama, kui üle mõistuse enesekesksed võivad inimesed olla.
Iga inimene tajub ja mõistab oma keskkonda pisut erinevalt, kuid tundub, et üha enam kujutatakse seda omailma ette justkui pisikese maailmana, mille ainuvalitsejaks on too inimene ise ning temale allumine on nõue, kui mitte kohustus mille mittetäitmise korral saab karistada. (Varsti seletan lahti, miks ma nii arvan)
Oma arvamuse omamine on väga hea ja tähtis ning enda kehtestamine teatud olukordades on suurepärane. Aga... siin on üks väga suur aga...
Aga küsimus on selles, kui adekvaatne ning reaalsusega kooskõlas see arvamus on ning KUIDAS ennast kehtestatakse ning mis olukordades.
Inimesega, kes omab arvamust, ei ole mitte ainult meeldivam suhelda, vaid ka tema siht on selgem ning ta omab mingisugust maailmavaadet. Tal on kujunenud teatud arusaamad ja normid. Samas küsimus on selles, kas need arusaamad on sobivad ja aksepteeritavad.
Suurt rolli mängib siin kultuuriruum - mis on ühiskonnas tavaks ja aksepteeritav. Näiteks võib tuua islamimaad, kus on omakohus normaalne ning pole ka väga harv juhus näiteks omakohtu käigus jõhkralt vägistada noort tüdrukut tema vanema venna eksimuse pärast.
Meie kultuuriruumis oleks see aga täiesti vastuvõetamatu ja taunitav.
Kuid mitte ainult kultuuriruum ei ole määrav. Tähtis on ka kodune kasvatus, kogemused, geenid ja keskkond(sõbrad-tuttavad, infoallikate valik, töö/õppimiskeskkond jne) ja mõnes mõttes ka vaimne tervis.
Ühesõnaga arvamuse omamine(ja sellest lähtuvalt käitumine) on tore senikaua kuni see on enamvähem normaalsuse piirides ning oleks muidugi tegelikult ka tore, kui see ei oleks teisi kahjustav. Paraku see teine pool unustatakse pahatihti ära.
Unustatakse ära, kuna ollakse lihtsalt ignorantsed, naiivsed või äärmiselt enesekesksed.
Inimesed aina enam loovad iseendale pisikese maailma, mille ainuvalitsejateks on nemad. Vigane kallutatud "loogika", ebaeetiline käitumine ning teisi kahjustav ellusuhtumine - sellele vaatamata üritavad end igal moel kehtestada.
Liiga tihti kasutatakse agressiivset enesekehtestamise võtet mis on lihtsalt... kole. Seda kohtab igal pool ja aina rohkem ka igapäevases kontekstis.
Enda ning enda arvamuse peale pressimine, teiste alandamine ning alla surumine, manipuleerimine jne.
Ma leian, et agressiivse enesekehtestamise vorme on ka anonüümne lahmimine kui ka selja taga ussitamine. Selle tegevuse siht on kellegile halba teha ning end nendest kõrgemale asetada, sest noh, "parim kaitse on rünnak".
Päris mitmed blogijad on viimasel ajal ilmselt emotsiooni ajel kirjutanud kellegi konkreetse või teatud inimgrupi kohta üsna halbu asju, peamiselt nende inimeste väljaütlemiste või tegude pärast(või ka nende füüsilise väljanägemise pärast?!). Materdatakse kohutavalt ning hiljem, kui keegi heidab neile ette, et nii pole kena kirjutada, siis valdavas osas on vastuseks "minu blogi, teen mis tahan. Kui ei meeldi ära loe, ma võin OMA blogis öelda absoluutselt kõike, mida tahan ja kellest tahan."
Samas ei mõelda sellele, et too konkreetne inimene, keda maha tehti... ka temal on oma arvamus. See tuleb nagu suure üllatusena.
Pole sugugi tegu mõrvarite või kurjategijatega. Lihtsate inimesega, kes omad arvamust ja muideks, see ei pruugi üldse olla üldsuse poolt taunitav mõtteviis. Lihtsalt kellegile, konkreetsele blogijale see ei meeldi.
Ja see näitab seda, kui tähtsaks inimene ennast peab. Ta arvab, et ainult temal on õigus arvamusele ning ainult temal on õigus ka seda arvamust valjuhäälselt välja öelda.
Tema arvamus on ainuõige ning sellega mittenõustumine on taunitav. Ja sellele järgneb tihti niiöelda "karistus" - igal võimalikul moel laimamine ja halvustamine avalikkuse ees. Massil on ju jõud.
Iseenese keskpunkti seadmine on pikemas plaanis täis pettumusi.Oodatakse justkui, et mõne väljaütlemise või mõtte peale tormatakse asju muutma või aksepteeritakse seda, mille vastu siiamaani on võideldud.
Naljakas on aga see, kui midagi või kedagi armastatakse, siis on väga tore. Seda tunnet tahetakse jagada ja välja näidata. Aga kui tegemist on vihaga siis püha taevas, avalikud sõimud ning ärgitatakse inimhulkasid kisa tõstma ning terve maailm peab teadma ning seda vihkamist täis saama.
Täna sattusin lugema uudiseid ning tegu oli perevägivalda kajastava artikliga. Taas tegin endale karuteene ja lugesin kommentaare. Läbivaks jooneks ning mõtteviisiks oli mina ja seda sugugi mitte heas mõttes.
A, too ema koos lastega saab kasuisalt(uuelt elukaaslaselt) peksa ja vaimselt terroriseeritud? A mis see minu asi on? Eks igaüks neist on oma keretäie ära teeninud. Muidu ju peksa ei saaks!
Samas olen üsna kindel, kui tema saaks tänaval taskuvargalt peksa, siis oleks ta ahastuses ning ei jõuaks ära imestada, millega ta selle küll ometi ära on teeninud.
Nii tihti näeb inimesi, kes arvavad end olevat eetika etalonid, samas iga teine väljaütlemine ning kehtestamise viis on karjuv ülekohus ning ebaeetiline lähenemine. See mis on nende arust eetiline on lihtsalt ajuvaba.
A´la kõiki tuleb armastada ja aksepteerida, aga need kes ei nõustu sellega, neid tuleb alandada ja vihata.
Veel tahtsin rääkida vaid iseenesele suunatud ellusuhumisest. Arvestatakse ainult iseendaga olenemata kahjust, mida see võid teistele tekitada. Näiteid võib tuua väga palju, aga võibolla üks hea näide oleks suhetetasandil, mis on ka probleem ühiskonnas.
(Ps. ma ei taha oma näitega kumbagi sugupoolt halvustada, see on lihsalt hea näide)
Lõik raamatust "Abielu tähendus"
"Iroonilisel moel tõid uurimuses osalenud mehed esile just need hoiakud, mille kallal abielu mineviku seisukohtade järgi pidi tööd tegema. Uurijad küsisid intervjueeritud meestelt, kas nood saavad aru, et nendevanustel naistel on surve abielluda ja sünnitada lapsi enne, kui nad seda enam bioloogiliselt teha ei suuda. Mehed teadsid väga hästi, et nende abiellumise edasi lükkamine muutis nendevanustel naistel nende elusihtide teostamise raskemaks - aga see ei läinud meestele korda. Nagu ütles üks neist: "See on nende probleem".
Paljud uurimuses osalenud mehed olid kaljukindlal seisukohal, et suhe naisega ei tohiks kuidagi kärpida meeste vabadust. Aruandes järeldati: "Kooselamine annab meestele regulaarse juurdepääsu tüdruksõbra kodustele ja seksuaalsetele teenustele, lubades neil samas elada sõltumatumalt ning jätkata parema partneri otsinguid"
Sellest väljendub suhtumine, et oluline on MINU vajaduste rahuldamine ning see on SINU kohustus. Samas sinu vajadused on minu jaoks kõrvalised ja ebaolulised. Seepärast ka otsitakse võimalikult stabiilset ning rahulolevat ideaalilähedast partnerit, kellel on võimalikult vähe rahuldamata vajadusi ning ootusi edasiselt elult. Seega see mina saaks rahulikult vegeteerida ilma, et peaks midagi suurt suhte alalhoidmise nimel ning partneri vajaduste rahuldamise nimel tegema, samas partner peab sinu vajadusi täitma ning aitama sul eesmärke täita. Ehk siis otsitakse ideaalset rahulolevat inimest.
Newsflash- selliseid inimesi on väga vähe või ei eksisteeri üldse.
Ollakse tarbijad, kes ootavad teistelt utoopilisi asju midagi vastu andmata.
Ma ise pole sugugi süüst puhas. Samas ma üritan end parandada, elada oma elu ja anda abikäsi neile, kes seda vajavad. Tahan elada väljaspool oma enesekesksuse kookonit. Muideks, väljaspool seda on elu hoopis ilusam.
Kallid inimesed, palun mõelge natukene rohkem. Väike mõtlemistegevus pole seni veel kedagi tapnud, vastupidi võib kedagi teinekord hoopis päästa.
Kaasaarvatus Sina ise - püha taevas, see võiks kindlasti koitma hakata.
Ja see on täiesti okei(!) - see on juba järgmine samm.
Ja see on täiesti okei(!) - see on juba järgmine samm.
Juba eos on selline tunne, et sellest tuleb üsna pikk ja seosetu postitus, aga annan endast parima. Samuti ütlen juba praegu, et see on puhtalt minu arvamus.
See on kindlasti olnud probleemiks juba kaua, kuid olen alles nüüd hakanud märkama, kui üle mõistuse enesekesksed võivad inimesed olla.
Iga inimene tajub ja mõistab oma keskkonda pisut erinevalt, kuid tundub, et üha enam kujutatakse seda omailma ette justkui pisikese maailmana, mille ainuvalitsejaks on too inimene ise ning temale allumine on nõue, kui mitte kohustus mille mittetäitmise korral saab karistada. (Varsti seletan lahti, miks ma nii arvan)
Oma arvamuse omamine on väga hea ja tähtis ning enda kehtestamine teatud olukordades on suurepärane. Aga... siin on üks väga suur aga...
Aga küsimus on selles, kui adekvaatne ning reaalsusega kooskõlas see arvamus on ning KUIDAS ennast kehtestatakse ning mis olukordades.
Inimesega, kes omab arvamust, ei ole mitte ainult meeldivam suhelda, vaid ka tema siht on selgem ning ta omab mingisugust maailmavaadet. Tal on kujunenud teatud arusaamad ja normid. Samas küsimus on selles, kas need arusaamad on sobivad ja aksepteeritavad.
Suurt rolli mängib siin kultuuriruum - mis on ühiskonnas tavaks ja aksepteeritav. Näiteks võib tuua islamimaad, kus on omakohus normaalne ning pole ka väga harv juhus näiteks omakohtu käigus jõhkralt vägistada noort tüdrukut tema vanema venna eksimuse pärast.
Meie kultuuriruumis oleks see aga täiesti vastuvõetamatu ja taunitav.
Kuid mitte ainult kultuuriruum ei ole määrav. Tähtis on ka kodune kasvatus, kogemused, geenid ja keskkond(sõbrad-tuttavad, infoallikate valik, töö/õppimiskeskkond jne) ja mõnes mõttes ka vaimne tervis.
Ühesõnaga arvamuse omamine(ja sellest lähtuvalt käitumine) on tore senikaua kuni see on enamvähem normaalsuse piirides ning oleks muidugi tegelikult ka tore, kui see ei oleks teisi kahjustav. Paraku see teine pool unustatakse pahatihti ära.
Unustatakse ära, kuna ollakse lihtsalt ignorantsed, naiivsed või äärmiselt enesekesksed.
Inimesed aina enam loovad iseendale pisikese maailma, mille ainuvalitsejateks on nemad. Vigane kallutatud "loogika", ebaeetiline käitumine ning teisi kahjustav ellusuhtumine - sellele vaatamata üritavad end igal moel kehtestada.
Liiga tihti kasutatakse agressiivset enesekehtestamise võtet mis on lihtsalt... kole. Seda kohtab igal pool ja aina rohkem ka igapäevases kontekstis.
Enda ning enda arvamuse peale pressimine, teiste alandamine ning alla surumine, manipuleerimine jne.
Ma leian, et agressiivse enesekehtestamise vorme on ka anonüümne lahmimine kui ka selja taga ussitamine. Selle tegevuse siht on kellegile halba teha ning end nendest kõrgemale asetada, sest noh, "parim kaitse on rünnak".
Päris mitmed blogijad on viimasel ajal ilmselt emotsiooni ajel kirjutanud kellegi konkreetse või teatud inimgrupi kohta üsna halbu asju, peamiselt nende inimeste väljaütlemiste või tegude pärast(või ka nende füüsilise väljanägemise pärast?!). Materdatakse kohutavalt ning hiljem, kui keegi heidab neile ette, et nii pole kena kirjutada, siis valdavas osas on vastuseks "minu blogi, teen mis tahan. Kui ei meeldi ära loe, ma võin OMA blogis öelda absoluutselt kõike, mida tahan ja kellest tahan."
Samas ei mõelda sellele, et too konkreetne inimene, keda maha tehti... ka temal on oma arvamus. See tuleb nagu suure üllatusena.
Pole sugugi tegu mõrvarite või kurjategijatega. Lihtsate inimesega, kes omad arvamust ja muideks, see ei pruugi üldse olla üldsuse poolt taunitav mõtteviis. Lihtsalt kellegile, konkreetsele blogijale see ei meeldi.
Ja see näitab seda, kui tähtsaks inimene ennast peab. Ta arvab, et ainult temal on õigus arvamusele ning ainult temal on õigus ka seda arvamust valjuhäälselt välja öelda.
Tema arvamus on ainuõige ning sellega mittenõustumine on taunitav. Ja sellele järgneb tihti niiöelda "karistus" - igal võimalikul moel laimamine ja halvustamine avalikkuse ees. Massil on ju jõud.
Iseenese keskpunkti seadmine on pikemas plaanis täis pettumusi.Oodatakse justkui, et mõne väljaütlemise või mõtte peale tormatakse asju muutma või aksepteeritakse seda, mille vastu siiamaani on võideldud.
Naljakas on aga see, kui midagi või kedagi armastatakse, siis on väga tore. Seda tunnet tahetakse jagada ja välja näidata. Aga kui tegemist on vihaga siis püha taevas, avalikud sõimud ning ärgitatakse inimhulkasid kisa tõstma ning terve maailm peab teadma ning seda vihkamist täis saama.
Täna sattusin lugema uudiseid ning tegu oli perevägivalda kajastava artikliga. Taas tegin endale karuteene ja lugesin kommentaare. Läbivaks jooneks ning mõtteviisiks oli mina ja seda sugugi mitte heas mõttes.
A, too ema koos lastega saab kasuisalt(uuelt elukaaslaselt) peksa ja vaimselt terroriseeritud? A mis see minu asi on? Eks igaüks neist on oma keretäie ära teeninud. Muidu ju peksa ei saaks!
Samas olen üsna kindel, kui tema saaks tänaval taskuvargalt peksa, siis oleks ta ahastuses ning ei jõuaks ära imestada, millega ta selle küll ometi ära on teeninud.
Nii tihti näeb inimesi, kes arvavad end olevat eetika etalonid, samas iga teine väljaütlemine ning kehtestamise viis on karjuv ülekohus ning ebaeetiline lähenemine. See mis on nende arust eetiline on lihtsalt ajuvaba.
A´la kõiki tuleb armastada ja aksepteerida, aga need kes ei nõustu sellega, neid tuleb alandada ja vihata.
Veel tahtsin rääkida vaid iseenesele suunatud ellusuhumisest. Arvestatakse ainult iseendaga olenemata kahjust, mida see võid teistele tekitada. Näiteid võib tuua väga palju, aga võibolla üks hea näide oleks suhetetasandil, mis on ka probleem ühiskonnas.
(Ps. ma ei taha oma näitega kumbagi sugupoolt halvustada, see on lihsalt hea näide)
Lõik raamatust "Abielu tähendus"
"Iroonilisel moel tõid uurimuses osalenud mehed esile just need hoiakud, mille kallal abielu mineviku seisukohtade järgi pidi tööd tegema. Uurijad küsisid intervjueeritud meestelt, kas nood saavad aru, et nendevanustel naistel on surve abielluda ja sünnitada lapsi enne, kui nad seda enam bioloogiliselt teha ei suuda. Mehed teadsid väga hästi, et nende abiellumise edasi lükkamine muutis nendevanustel naistel nende elusihtide teostamise raskemaks - aga see ei läinud meestele korda. Nagu ütles üks neist: "See on nende probleem".
Paljud uurimuses osalenud mehed olid kaljukindlal seisukohal, et suhe naisega ei tohiks kuidagi kärpida meeste vabadust. Aruandes järeldati: "Kooselamine annab meestele regulaarse juurdepääsu tüdruksõbra kodustele ja seksuaalsetele teenustele, lubades neil samas elada sõltumatumalt ning jätkata parema partneri otsinguid"
Sellest väljendub suhtumine, et oluline on MINU vajaduste rahuldamine ning see on SINU kohustus. Samas sinu vajadused on minu jaoks kõrvalised ja ebaolulised. Seepärast ka otsitakse võimalikult stabiilset ning rahulolevat ideaalilähedast partnerit, kellel on võimalikult vähe rahuldamata vajadusi ning ootusi edasiselt elult. Seega see mina saaks rahulikult vegeteerida ilma, et peaks midagi suurt suhte alalhoidmise nimel ning partneri vajaduste rahuldamise nimel tegema, samas partner peab sinu vajadusi täitma ning aitama sul eesmärke täita. Ehk siis otsitakse ideaalset rahulolevat inimest.
Newsflash- selliseid inimesi on väga vähe või ei eksisteeri üldse.
Ollakse tarbijad, kes ootavad teistelt utoopilisi asju midagi vastu andmata.
Ma ise pole sugugi süüst puhas. Samas ma üritan end parandada, elada oma elu ja anda abikäsi neile, kes seda vajavad. Tahan elada väljaspool oma enesekesksuse kookonit. Muideks, väljaspool seda on elu hoopis ilusam.
Kallid inimesed, palun mõelge natukene rohkem. Väike mõtlemistegevus pole seni veel kedagi tapnud, vastupidi võib kedagi teinekord hoopis päästa.
Comments
Post a Comment