Ma ei ole normaalne....

Kell on veerand kolm öösel ning mina endiselt sügelen ja ei suuda magama jääda. Selle asemel istun tekihunnikute vahel, söön lumemarja jäätist ja chocolate chip küpsiseid ning unistan paremast maailmast... ning vaatan lõbusa sisuga videosid, et ma siin üksi olles päris segi ei krutiks.
Ehk küsite miks...
Noh, nimelt nagu ma kunagi varem ka siin blogis mainisin, siis üks mu kahest kõige hullemast foobiast on parasiidid, vaglad ja satikad kes elusorganismide peal või sees tegutsevad. Esialgu ma võin mõne leebema jutu ära kuulata nii et silm ka ei pilgu, hiljem kodus kui pea tähtsatest aktuaalsetest mõtetest tühjaks jooksnud, siis tulevad need kujutluspildid meelde ning ma sügan endal naha maha.

Kunagi muidugi oli rohi rohelisem nig taevas sinisem, aga inimesed vast häbenesid tsipake rohkem oma... veidraid huvisid.
Sotsiaalmeedias käib see asi justkui trendilainetena. Kord on kassivideod väga popid (millal need ei oleks, eksole..) ja kõik jagavad nii, et ei jõua ära kiruda. Siis jagatakse lademetes videosid ja artikleid jõhkratest õnnetustest või vägivallategudest, mida on valus vaadata. Siis mõtled, et kassidest ummistunud Facebook oli nagu päikseline suvepäev selle kõrval.


Aga minu jaoks on näiteks kõige hullem see, mis praegu toimub. Tundub, et on tõusvas trendis jagada mingeid eriti rõvedaid juhtumeid, kus küll ühel oli täisid rohkem peas kui juukseid ning teisel roomasid vaglad ninast ja silmast välja.
MIKS, INIMESED?! Miks?!
Mina oma lihtsa talupojamõistusega ei näri seda läbi... miks?!

Võibolla mul on lihtsalt väga imelikud sõbrad. Ma ei tea.



Aga kuna ma üldjuhul tunnen huvi sõprade tegemiste vastu, siis newsfeedi vaatan kenasti üle. Ma isegi ei kliki never ever sinna, kuid juba need tutvustavad/reklaampidid on nii võikad, et ma olen järgmised kaks nädalat traumeeritud.
Oleks ma seda ette näinud...

Ma lihtsalt enamus õhtust olen täielikus kookonis ja silmad nii pärani kui võimalik, sest iga kord kui ma silmad sulen, on silme ees pilt mingi eriti jälgist värdjast, keda ma meeletult kardan. Sügan igat pisematki sügelust ülima paranoiaga, arvates, et nüüd ongi mu viimne päev käes ja parasjagu üks hundikoera suurune vaglake näksib mu jalgadelt liha ja lutsutab luid.


Inimestele meeldib ajaloost välja tuua ajaperioodi, kus inimesed kogunesid täiesti tasuta raeplatsile etendust kaema, et vaadata rõõmuhõisete saatel poomist või pea maha raiumist. Olid ikka ühed jõhkrad elajad, eksole.
Ega inimesest pole selle ajaga rohkem inimene saanud, sest nüüd makstakse lausa hingehinda, et minna vaatama uut ja veel verisemat filmi, kus päid lendab nagu võilille seemneid või ostetakse mõni uus mäng, mille idee on noh... tappa.
Ikka meeldib vägivald ja närvikõdi.
Kuid milleks need rõvedused?




Kui Eesti kliimas sellised saatana käsilased tegutseksid nagu seal Kanadas (vms kus see naine need vaglad sinna sai, kus need käima ei peaks), siis ma teeksin kahte asja :

1. pakiksin asjad
2. sõidaksin Arktikale

Ma pigem laseksin jääkarul end nahka pista kui elada teadmises, et sellised..........ilmatumalt rõvedad olevused võivad minuga kokku puutuda.

Head ööd, ma lähen sügan end edasi.