Matk. Päev 2.
Täna kohe täpselt on selline päev, mil on suurepärane hetk teetassiga end teki sisse mässida ja blogida. Noh, ma lihtsalt ei viitsinud teed teha, seega jääb üle ainult blogida.
Enne kui alustada jõudsin, mõtlesin nii mõnigi minut, et kui täpselt ja ausalt ma ikkagi siis kõigest kirjutama peaks ning kas peaks ikka detailidesse laskuma. Otsustasin, et ikka oleks kena vast kõik kirja panna. Ma küll ei tea, kelle suhtes kena.... aga noh... teile natuke nalja ja endale natuke häbi. Nii nagu ikka.
Matkast on möödas juba ligi neli ja pool kuud, aga ei ole hullu. Parem hilja kui mitte kunagi.
Matka esimese päeva kohta saate siis lugeda SIIT, kellel see kas vahele on jäänud või juba ununenud.
Matk. Päev 2.
Ärkasime seal kaldakünkal pisut liiga hilja ning puhusime vanale lõkkeasemele uuesti elu sisse, et saaks hommikusöögi jaoks vett soojendada. Vend Andres istus lõkke ääres ja pakkis asju juba siis, kui teised kõik telkides mesimagusat und magasid.
Kuna eelmine päev oli vihma tulnud nagu oavarrest ning pakkimistehnika oli alles omandamisel, siis peale minu ja Timo oli vist veel mõni, kes oli hädas puhaste kaasa pakitud riietega, mis olid kotis märjaks saanud. Ja muidugi nende riietega, mis olid seljas ja seetõttu märjad ja mustad ja kortsus. Puude vahele tõmmati isegi riiete jaoks nöör ning lõkke ümber toikad, et saaks laiali laotada sinna oma riided. Kuna meid oli palju, jäi sellestki väheks ning riputati neid puude otsa ja mujale, kuhu juhtus. Ma olin kaasa tarinud paksu sooja pusa, et sellelt õhtuti lõkke ääres lohutust otsida ning olin ääretult õnnelik, et see esimesel päeval märjaks ei saanud. Joke on me, sest see hetk kui kanuust välja astusime see vees ka ära käis. Kuivatasin seda küll lõkke ääres nii et see lausa suitses, küll puu otsas kuid kuivaks see ei saanud. Jätsin selle siis ööseks pisut kõrgemalt puu otsa kuivama, et see päris öist udu ja kastemärga endasse ei koguks. Again, joke on me, sest hommikuks oli see märjem kui siis, kui selle veest välja tõmbasin. Nii palju siis matkamugavustest.
Tagasi teise päeva hommiku juurde.
Ärkasime planeeritust hiljem, vist üheksast, kui mu mälu mind ei peta. Ajasime kargud alla ja istusime vaikselt paistes silmadega ümber lõkke ning ootasime, toidukausid käes, millal see vesi ükskord keema läheb. Kellel oli kiirpuder, kellel kiirnuudlid, kellel hoopis kartulipuder. Eelmine hommik enne vette laskumist käisime ka Savernas poes, et vähemalt esimesel õhtul metskuninga moodi süüa ja ostsime kaasa šašlõkki ja grillvorste, mida õhtul nii paganama hea lõkke ääres närida oli. Hommikuks jäi pisut ülegi ning sai maiustada.
Külm ja niiske oli. Mitte ainult ümberringi vaid ka riiete vahel ja ihu vastas. Pärast hommikusööki, kui juba päikesekiired piilusid läbi puude meie peale, tuli elu juba täitsa sisse. Visati nalja, kilgati ja pakiti. Pesti hambaid jões ning üritati eesootavaks päevaks end ette valmistada.
Avastasime siis, et kurvi taga oli selline rägastik, et seal oleks kirvest väheks jäänud ning ei jäänud muud üle, kui kanuud üle kaldakünka tarida ja seal järsult kaldalt vette lasta ning siis kõik varustus samuti üle künka kanuusse tassida. Alustasime võrdlemisi entusiastlikult jälle seda teekonda.
Ütleme nii, et kui esimene päev oli õudusunenägu, siis teine päev oli jätk sellele. Kui esimene ja teine päev oleksid olnud vennad, siis esimene oleks olnud selline, kes on paari aastane rumal poiss, kes üritab paljude vigurite saatel siiski hea poiss olla, aga tal lihtsalt ei tule välja. Teise päeva hommik oleks olnud vanem vend, kes paistab täitsa okei välja, vahatevahel keerab sitta, siis üks päev teeb tervele naabruskonnale muffineid ning peale seda läheb tapab kirvega oma vanemad ära. (Väga väga halb võrdlus, aga tõene)
Vesi läks küll tsipakene sügavamaks, aga egas siis kopratammid ära ei lõppenud. Mida sügavam vesi ja mida parem vool kohati oli, seda võimsamad, kõrgemad ja raskesti ületatavamad need olid. Kohati andis jõgi isegi peaaegu tagasihoidliku jõe mõõdu välja, kuid see oli ainult korraks. Kõige vahvam oli näiteks siis, kui aerutasime kõik suures õnnes, et lõppude lõpuks on jõgi täitsa jõe mõõtu, aga siis tuli ette jõelõik, mis oli nii tihedalt täis kukkunud puid, et isegi jõgi ei pressinud end sealt korralikult läbi vaid nirises üle soostunud ja jõhkrate pokkudega kaetud põllu. Mis siis muud üle jäi, kui see varustust täis lennukimõõtu kanuulahmaat kaenlasse võtta ja üle põllurajaka tassida.
Lõpuks, lõpuksometi paistis meilegi lootusekiir, kui tõepoolest me ei pidanud enam päris tagumikuni mudas kanuud nöörist järgi sakutama samal ajal kui teine rõõmsalt kanuus istus ja loodust vaatas. Kanuu lihtsalt ei läinud madalatest kohtadest nii läbi, et esiotsas on raskus. Seega pidi esiotsarahvas end püsti ajama (üldjuhul naised, kuna taga peab olema suurem raskus) ja seal hobusekombel kanuud järgi tassima.
Kuid siis lõpuks ometi sai kauem kui 5 minutit sõita ilma selle õuduseta. Aga siis tuli hoopis teistsugune õudus. Kiirevoolulised madalad kohad, mille põhi oli kaetud teravate kividega. Sa näed 10m ette, kuidas vee sügavus on max 15cm ning kuidas vesi suure hooga hüpleb kivide kohal terves jõe laiuses, kuid ometigi pead valima, kust end läbi pressida. Ja siis kuulad hinge kinni hoides, kuidas kanuu sul tagumiku all niimoodi ragised ja krigiseb, et hakkad lausa kartma, et õhtuks jäävad sulle pihku ainult kanuu ääred ja ei midagi muud. Kuid ometigi on vaja vastu pidada veel 5 päeva!
Teise päeva lõuna paiku, kui jõgi oli veel selline madal, mudane, risune ja tammine õudusunenägu, tegime pausi ning kohtasime malbet meesterahvast, kes meiega juttu puhuma hakkas. Tegelikult hakkasime meie temaga, sest ausalt öeldes ei olnud meil eriti aimugi, kus me asume ja kui kaugel on mõni asula. Ta olevat ise ka üks suur jõe sõber ning elanud seal juba ammu. Rääkis kuidas temagi sellel jõel süstaga mitmeid kordi matku on teinud ning julgustas meid ja kiitis. Üsna hea tunne tuli kohe. Hommikul olime kaasa ka teinud termosetäie magusat kuuma teed, mida siis pausi ajal käest kätte andes rüüpasime ja positiivset häälestatust kasvatasime.
See mees rääkis meile, et kui me ikka täna sama tublisti jätkame, nagu oleme seni teinud, siis jõuame ööseks puhkealale, kus tihti telgitakse ning seal pidavat olema ka mõningad mugavused. Sihtisime suures lootuses seda.
Ausume uuesti teele, meeled olid rõõmsad, viskasime nalja ja nautisime loodust ning üksteise seltskonda. Õhtupoolik oli kena ja võrdlemisi soe, vihma enam sama järjekindlalt ei sadanud, nagu eelmine päev. Sõitsime mööda mõningatest majadest ning kalamehestki, kes meile lootust süstis, kui ütles, kus kandis me juba oleme. Õhtu hakul hakkasime ööbimispaika otsima, kuna hakkas pimedaks minema, kuid me ei olnud veel jõudnud tolle telkimisalani ja lootusekiir hakkas juba kaduma. Pimedas ei saa sõita, nii külm oli, et üle keha värisesin ja ainult agressiivselt aerutades sai sooja. Jalad pidevalt märjad nendes plätudes. Siia maani polnud julgenud kummikuid jalga panna, kuna nii tihti pidi jalgupidi vette ronima, et ainukesed veekindlad jalatsid oleksid märjaks saanud, kuna kannini vees olles pole pootustki kuivaks jääda. Jõudsime siis vana veskini ning veskitammini. Esimene kanuu, mille peal vist olid Rasmus ja Helen, panid hulljulgelt sellise ragina saatel alla, et ma olin üsna kindel, et nende kanuu on pooleks. Seega teised võtsid kasutusele teistsuguse meetodi.
Ronisime kõik kanuudest välja, et see oleks võimalikult kerge ja vesi kannaks üle tammi kergelt üle. Ainuke probleem oli selles, et tamm oli väga lai ja vool väga tugev ning seda kõrvalt seistes juhtida ei saanud. Keegi lükkas kanuu tammi keskkoha poole ning keegi teine teiselt poolt tammi võttis vastu. Meie kanuu oli pikk ja voolujooneline ning üle tammi läks nagu ludinal. Probleem oli siis, kui ta oli üle haripunkti jõudnud ning suure hooga oli pisut viltu end vedanud ja kihutas suurel kiirusel kivide poole. Pauk ja ragin, kilde lendas ning süda jäi kurku kinni. Eest oli väike mõra sees ning klaasplasti kiud olidki need, mida nägin seal lendamas. Midagi väga traagilist ei olnud, vett sisse ei voolanud ja kanuu keskelt pooleks ka ei olnud.
Me olime väsinud, külmunud ning kõht oli meeletult tühi ning seega otsustasime laagrisse jääda esimesse kohta, kus see oleks olnud võimalik. Peale seda veskitammi me enam palju ei aerutanudki, üsna varsti leidsime ühtlase maapinnaga samblase metsaaluse, kus tundus olevat üsna mugav. Seadsime end sisse, panime telgid üles... kuid siis tekkis probleem.
Paraku oli metsaomanik haiglane pedant. Päris päriselt. Kõikide puude alumised oksad olis ära lõigatud nii kõrgelt, kui ulatus. Mitte ühtegi kuivanud puud. Maast olid kõik oksad ära koristaud. Praktiliselt mitte mingit lõkkematerjali. Käisime ja otsisime, sambla vahelt tirisime välja pool pehkinud oksarisud ja õnne korral leidsime mõne tuules murdunud oksad, mida metsaomanik ei olnud jõudnud veel kokku korjata.
Too õhtu leidsime isegi ühe väikese jaaniussikese, kes uhkelt helendas.
Hakkasime siis süüa tegema. Makaronid. Nagu pea iga õhtu. Aga too õhtu, kui me kõik näljased hundid olime, tundus see just maailma imeliseima toiduna.
(Ja nüüd see osa, mille rääkimist ma olen päris korduvalt kaalunud...)
Kõigil oli kaasas ka pudel kangemat juhuks, kui külm liiga hakkas tegema. Noh... külm ju tegigi liiga.. iga päev tegi liiga.
Tahaks seda kuidagi pehmendada ja ilustada. Ausalt, näiteks olin eelnevalt külma saanud ning oli palaviku tunne. Lisaks olin söönud pooltoorest liha, mis mu kõhu rivist välja lõi.
Ja noh... too õhtu hindasin pisut oma võimeid ilmselt üle. Igatahes, teistega lõkke ääres sai pisut...... külma ära aetud ( :D ). Aga paraku asi läks nõnda, et ärkasin kella nelja paiku hommikul, pea telgiuksest väljas ning jõle paha maohapete terav hais ninas. Pühkisin suu puhtaks ning ajasin end üleni telki. Hommikul kõik (enamus, ma polnud ainus, kellel enesetunne halb oli. Samas läks mul kõige hullemini) rõõmsalt nosisid hommikusööki, ma magasin ja oigasin. Kõik pakkisid asju, ma endiselt magasin ja oigasin. Osad juba tassisid asju telki, aga mina vana kaabakas ikka magasin. Lõpuks lasti mulle telk pms pähe ja muud ei jäänud üle, kui end siis üles ajada ja iivelduse saatel kanuusse ronida.
Teine kord jälle.
Enne kui alustada jõudsin, mõtlesin nii mõnigi minut, et kui täpselt ja ausalt ma ikkagi siis kõigest kirjutama peaks ning kas peaks ikka detailidesse laskuma. Otsustasin, et ikka oleks kena vast kõik kirja panna. Ma küll ei tea, kelle suhtes kena.... aga noh... teile natuke nalja ja endale natuke häbi. Nii nagu ikka.
Matkast on möödas juba ligi neli ja pool kuud, aga ei ole hullu. Parem hilja kui mitte kunagi.
Matka esimese päeva kohta saate siis lugeda SIIT, kellel see kas vahele on jäänud või juba ununenud.
Matk. Päev 2.
Ärkasime seal kaldakünkal pisut liiga hilja ning puhusime vanale lõkkeasemele uuesti elu sisse, et saaks hommikusöögi jaoks vett soojendada. Vend Andres istus lõkke ääres ja pakkis asju juba siis, kui teised kõik telkides mesimagusat und magasid.
Kuna eelmine päev oli vihma tulnud nagu oavarrest ning pakkimistehnika oli alles omandamisel, siis peale minu ja Timo oli vist veel mõni, kes oli hädas puhaste kaasa pakitud riietega, mis olid kotis märjaks saanud. Ja muidugi nende riietega, mis olid seljas ja seetõttu märjad ja mustad ja kortsus. Puude vahele tõmmati isegi riiete jaoks nöör ning lõkke ümber toikad, et saaks laiali laotada sinna oma riided. Kuna meid oli palju, jäi sellestki väheks ning riputati neid puude otsa ja mujale, kuhu juhtus. Ma olin kaasa tarinud paksu sooja pusa, et sellelt õhtuti lõkke ääres lohutust otsida ning olin ääretult õnnelik, et see esimesel päeval märjaks ei saanud. Joke on me, sest see hetk kui kanuust välja astusime see vees ka ära käis. Kuivatasin seda küll lõkke ääres nii et see lausa suitses, küll puu otsas kuid kuivaks see ei saanud. Jätsin selle siis ööseks pisut kõrgemalt puu otsa kuivama, et see päris öist udu ja kastemärga endasse ei koguks. Again, joke on me, sest hommikuks oli see märjem kui siis, kui selle veest välja tõmbasin. Nii palju siis matkamugavustest.
Tagasi teise päeva hommiku juurde.
Ärkasime planeeritust hiljem, vist üheksast, kui mu mälu mind ei peta. Ajasime kargud alla ja istusime vaikselt paistes silmadega ümber lõkke ning ootasime, toidukausid käes, millal see vesi ükskord keema läheb. Kellel oli kiirpuder, kellel kiirnuudlid, kellel hoopis kartulipuder. Eelmine hommik enne vette laskumist käisime ka Savernas poes, et vähemalt esimesel õhtul metskuninga moodi süüa ja ostsime kaasa šašlõkki ja grillvorste, mida õhtul nii paganama hea lõkke ääres närida oli. Hommikuks jäi pisut ülegi ning sai maiustada.
Külm ja niiske oli. Mitte ainult ümberringi vaid ka riiete vahel ja ihu vastas. Pärast hommikusööki, kui juba päikesekiired piilusid läbi puude meie peale, tuli elu juba täitsa sisse. Visati nalja, kilgati ja pakiti. Pesti hambaid jões ning üritati eesootavaks päevaks end ette valmistada.
Avastasime siis, et kurvi taga oli selline rägastik, et seal oleks kirvest väheks jäänud ning ei jäänud muud üle, kui kanuud üle kaldakünka tarida ja seal järsult kaldalt vette lasta ning siis kõik varustus samuti üle künka kanuusse tassida. Alustasime võrdlemisi entusiastlikult jälle seda teekonda.
Ütleme nii, et kui esimene päev oli õudusunenägu, siis teine päev oli jätk sellele. Kui esimene ja teine päev oleksid olnud vennad, siis esimene oleks olnud selline, kes on paari aastane rumal poiss, kes üritab paljude vigurite saatel siiski hea poiss olla, aga tal lihtsalt ei tule välja. Teise päeva hommik oleks olnud vanem vend, kes paistab täitsa okei välja, vahatevahel keerab sitta, siis üks päev teeb tervele naabruskonnale muffineid ning peale seda läheb tapab kirvega oma vanemad ära. (Väga väga halb võrdlus, aga tõene)
Vesi läks küll tsipakene sügavamaks, aga egas siis kopratammid ära ei lõppenud. Mida sügavam vesi ja mida parem vool kohati oli, seda võimsamad, kõrgemad ja raskesti ületatavamad need olid. Kohati andis jõgi isegi peaaegu tagasihoidliku jõe mõõdu välja, kuid see oli ainult korraks. Kõige vahvam oli näiteks siis, kui aerutasime kõik suures õnnes, et lõppude lõpuks on jõgi täitsa jõe mõõtu, aga siis tuli ette jõelõik, mis oli nii tihedalt täis kukkunud puid, et isegi jõgi ei pressinud end sealt korralikult läbi vaid nirises üle soostunud ja jõhkrate pokkudega kaetud põllu. Mis siis muud üle jäi, kui see varustust täis lennukimõõtu kanuulahmaat kaenlasse võtta ja üle põllurajaka tassida.
Lõpuks, lõpuksometi paistis meilegi lootusekiir, kui tõepoolest me ei pidanud enam päris tagumikuni mudas kanuud nöörist järgi sakutama samal ajal kui teine rõõmsalt kanuus istus ja loodust vaatas. Kanuu lihtsalt ei läinud madalatest kohtadest nii läbi, et esiotsas on raskus. Seega pidi esiotsarahvas end püsti ajama (üldjuhul naised, kuna taga peab olema suurem raskus) ja seal hobusekombel kanuud järgi tassima.
Kuid siis lõpuks ometi sai kauem kui 5 minutit sõita ilma selle õuduseta. Aga siis tuli hoopis teistsugune õudus. Kiirevoolulised madalad kohad, mille põhi oli kaetud teravate kividega. Sa näed 10m ette, kuidas vee sügavus on max 15cm ning kuidas vesi suure hooga hüpleb kivide kohal terves jõe laiuses, kuid ometigi pead valima, kust end läbi pressida. Ja siis kuulad hinge kinni hoides, kuidas kanuu sul tagumiku all niimoodi ragised ja krigiseb, et hakkad lausa kartma, et õhtuks jäävad sulle pihku ainult kanuu ääred ja ei midagi muud. Kuid ometigi on vaja vastu pidada veel 5 päeva!
Teise päeva lõuna paiku, kui jõgi oli veel selline madal, mudane, risune ja tammine õudusunenägu, tegime pausi ning kohtasime malbet meesterahvast, kes meiega juttu puhuma hakkas. Tegelikult hakkasime meie temaga, sest ausalt öeldes ei olnud meil eriti aimugi, kus me asume ja kui kaugel on mõni asula. Ta olevat ise ka üks suur jõe sõber ning elanud seal juba ammu. Rääkis kuidas temagi sellel jõel süstaga mitmeid kordi matku on teinud ning julgustas meid ja kiitis. Üsna hea tunne tuli kohe. Hommikul olime kaasa ka teinud termosetäie magusat kuuma teed, mida siis pausi ajal käest kätte andes rüüpasime ja positiivset häälestatust kasvatasime.
See mees rääkis meile, et kui me ikka täna sama tublisti jätkame, nagu oleme seni teinud, siis jõuame ööseks puhkealale, kus tihti telgitakse ning seal pidavat olema ka mõningad mugavused. Sihtisime suures lootuses seda.
Ausume uuesti teele, meeled olid rõõmsad, viskasime nalja ja nautisime loodust ning üksteise seltskonda. Õhtupoolik oli kena ja võrdlemisi soe, vihma enam sama järjekindlalt ei sadanud, nagu eelmine päev. Sõitsime mööda mõningatest majadest ning kalamehestki, kes meile lootust süstis, kui ütles, kus kandis me juba oleme. Õhtu hakul hakkasime ööbimispaika otsima, kuna hakkas pimedaks minema, kuid me ei olnud veel jõudnud tolle telkimisalani ja lootusekiir hakkas juba kaduma. Pimedas ei saa sõita, nii külm oli, et üle keha värisesin ja ainult agressiivselt aerutades sai sooja. Jalad pidevalt märjad nendes plätudes. Siia maani polnud julgenud kummikuid jalga panna, kuna nii tihti pidi jalgupidi vette ronima, et ainukesed veekindlad jalatsid oleksid märjaks saanud, kuna kannini vees olles pole pootustki kuivaks jääda. Jõudsime siis vana veskini ning veskitammini. Esimene kanuu, mille peal vist olid Rasmus ja Helen, panid hulljulgelt sellise ragina saatel alla, et ma olin üsna kindel, et nende kanuu on pooleks. Seega teised võtsid kasutusele teistsuguse meetodi.
Ronisime kõik kanuudest välja, et see oleks võimalikult kerge ja vesi kannaks üle tammi kergelt üle. Ainuke probleem oli selles, et tamm oli väga lai ja vool väga tugev ning seda kõrvalt seistes juhtida ei saanud. Keegi lükkas kanuu tammi keskkoha poole ning keegi teine teiselt poolt tammi võttis vastu. Meie kanuu oli pikk ja voolujooneline ning üle tammi läks nagu ludinal. Probleem oli siis, kui ta oli üle haripunkti jõudnud ning suure hooga oli pisut viltu end vedanud ja kihutas suurel kiirusel kivide poole. Pauk ja ragin, kilde lendas ning süda jäi kurku kinni. Eest oli väike mõra sees ning klaasplasti kiud olidki need, mida nägin seal lendamas. Midagi väga traagilist ei olnud, vett sisse ei voolanud ja kanuu keskelt pooleks ka ei olnud.
Me olime väsinud, külmunud ning kõht oli meeletult tühi ning seega otsustasime laagrisse jääda esimesse kohta, kus see oleks olnud võimalik. Peale seda veskitammi me enam palju ei aerutanudki, üsna varsti leidsime ühtlase maapinnaga samblase metsaaluse, kus tundus olevat üsna mugav. Seadsime end sisse, panime telgid üles... kuid siis tekkis probleem.
Paraku oli metsaomanik haiglane pedant. Päris päriselt. Kõikide puude alumised oksad olis ära lõigatud nii kõrgelt, kui ulatus. Mitte ühtegi kuivanud puud. Maast olid kõik oksad ära koristaud. Praktiliselt mitte mingit lõkkematerjali. Käisime ja otsisime, sambla vahelt tirisime välja pool pehkinud oksarisud ja õnne korral leidsime mõne tuules murdunud oksad, mida metsaomanik ei olnud jõudnud veel kokku korjata.
Too õhtu leidsime isegi ühe väikese jaaniussikese, kes uhkelt helendas.
Hakkasime siis süüa tegema. Makaronid. Nagu pea iga õhtu. Aga too õhtu, kui me kõik näljased hundid olime, tundus see just maailma imeliseima toiduna.
(Ja nüüd see osa, mille rääkimist ma olen päris korduvalt kaalunud...)
Kõigil oli kaasas ka pudel kangemat juhuks, kui külm liiga hakkas tegema. Noh... külm ju tegigi liiga.. iga päev tegi liiga.
Tahaks seda kuidagi pehmendada ja ilustada. Ausalt, näiteks olin eelnevalt külma saanud ning oli palaviku tunne. Lisaks olin söönud pooltoorest liha, mis mu kõhu rivist välja lõi.
Ja noh... too õhtu hindasin pisut oma võimeid ilmselt üle. Igatahes, teistega lõkke ääres sai pisut...... külma ära aetud ( :D ). Aga paraku asi läks nõnda, et ärkasin kella nelja paiku hommikul, pea telgiuksest väljas ning jõle paha maohapete terav hais ninas. Pühkisin suu puhtaks ning ajasin end üleni telki. Hommikul kõik (enamus, ma polnud ainus, kellel enesetunne halb oli. Samas läks mul kõige hullemini) rõõmsalt nosisid hommikusööki, ma magasin ja oigasin. Kõik pakkisid asju, ma endiselt magasin ja oigasin. Osad juba tassisid asju telki, aga mina vana kaabakas ikka magasin. Lõpuks lasti mulle telk pms pähe ja muud ei jäänud üle, kui end siis üles ajada ja iivelduse saatel kanuusse ronida.
Teine kord jälle.
Comments
Post a Comment