Maalaps linnas.
Viimased kaks kuud juba tiksuvad kuulutades 2014nda aasta lõppu. Viimased lehed puudelt on maha langenud ning usinamad on need juba kokkugi riisunud.
Linnapilt muutub aina hallimaks ning monotoonsemaks. Inimesed naeratavad vähem ning matavad oma ilusad näojooned mütside, sallide ja karvaste kraede alla.
Vihm ja udu, udu ja vihm.
Olen terve elu olnud maalaps, kes metsast jänesepoegi kaenla all koju tassis, siilipoegi paitamas käis ja pipetiga pesast välja visatud musträästa poegi toitmas käis. Nüüd, kui linnas elan, siis ei tunneta enam üldse, kuidas aeg läheb. Korraga saab suvest talv, umbes siis kui lehti enam puudel pole ja jõle vihmaseks kisub. Rohkem ei tea.
Maal elades sai iga päev loodust näha ning täpselt teadis, millal miski valmis on ning kui kaugel see talv nüüd täpselt siis on.
Viimati kui kodus käisin, tahtsin suure hurraaga pähkleid korjama minna. Muidugi naerdi mind välja, kuna pähklid pidavat ammu juba puudelt kukkunud olema.
Päris ausalt ütlen (see kõlab, nagu ma oleksin ääretult materiaalne inimene), et sügise puhul rõõmustavad mind peale värvide(mis kestavad ainult üürikese hetke) ainult asjad. Kuna miski muu minus sügise enda puhul erilist rõõmu ei tekita, siis pean seda kunstlikult tekitama. Muidugi on tore august ja septembri algus, aga see pole veel sügis. See on hilissuve lõpp, kui rabad on marju täis ja täitsa ilus on see loodus veel.
Lohutan end sellega, et sügisel saab kanda kenasid saapaid ning kirjut salli, vahvat vihmavarju ja toas saab kanda pakse susse ja juua teed.
Seepärast ka endale ühe vahva vihmavarju soetasingi, mis iga kergema tuuleiili peale tagurpidi ei lähe ja metallvardad silmi peast välja ei torka. Selline armas beeži värvi ning peal on puudlid, äärtes on musta värvi sats polka täppidega. Tunnen end nagu tõeline linnapreili.
Noh, ja siis Timo kinkis ühed uhked beežid (pruuni ja punasega) toasussid ning ma ei saa aru, kuidas ma siia maani olen üldse ilma nendeta elada suutnud.
Kui niimoodi mõelda, siis sügis võib-olla isegi on üsnagi väljakannatatav....
Linnapilt muutub aina hallimaks ning monotoonsemaks. Inimesed naeratavad vähem ning matavad oma ilusad näojooned mütside, sallide ja karvaste kraede alla.
Vihm ja udu, udu ja vihm.
Olen terve elu olnud maalaps, kes metsast jänesepoegi kaenla all koju tassis, siilipoegi paitamas käis ja pipetiga pesast välja visatud musträästa poegi toitmas käis. Nüüd, kui linnas elan, siis ei tunneta enam üldse, kuidas aeg läheb. Korraga saab suvest talv, umbes siis kui lehti enam puudel pole ja jõle vihmaseks kisub. Rohkem ei tea.
Maal elades sai iga päev loodust näha ning täpselt teadis, millal miski valmis on ning kui kaugel see talv nüüd täpselt siis on.
Viimati kui kodus käisin, tahtsin suure hurraaga pähkleid korjama minna. Muidugi naerdi mind välja, kuna pähklid pidavat ammu juba puudelt kukkunud olema.
Päris ausalt ütlen (see kõlab, nagu ma oleksin ääretult materiaalne inimene), et sügise puhul rõõmustavad mind peale värvide(mis kestavad ainult üürikese hetke) ainult asjad. Kuna miski muu minus sügise enda puhul erilist rõõmu ei tekita, siis pean seda kunstlikult tekitama. Muidugi on tore august ja septembri algus, aga see pole veel sügis. See on hilissuve lõpp, kui rabad on marju täis ja täitsa ilus on see loodus veel.
Lohutan end sellega, et sügisel saab kanda kenasid saapaid ning kirjut salli, vahvat vihmavarju ja toas saab kanda pakse susse ja juua teed.
Seepärast ka endale ühe vahva vihmavarju soetasingi, mis iga kergema tuuleiili peale tagurpidi ei lähe ja metallvardad silmi peast välja ei torka. Selline armas beeži värvi ning peal on puudlid, äärtes on musta värvi sats polka täppidega. Tunnen end nagu tõeline linnapreili.
Noh, ja siis Timo kinkis ühed uhked beežid (pruuni ja punasega) toasussid ning ma ei saa aru, kuidas ma siia maani olen üldse ilma nendeta elada suutnud.
Kui niimoodi mõelda, siis sügis võib-olla isegi on üsnagi väljakannatatav....
Comments
Post a Comment