Matk. Päev 1

Vahel leidub ikka mõni hea inimene, kes võtab suvaks kommenteerida ja seeläbi motiveerida mind kirjutama.

Aga padjom.
Alustan tegelikult väikese eellooga ja päris esimesest päevast peale ei hakkagi. Räägin hoopis matkale eelnenud paarist päevast. Lillelapsed, nagu me Talaste pere juba oleme, vaatame maailma läbi roosa suhkruvati pilve. Ehk siis meie plaanide kohaselt oli elu lill, kõik olid arvestanud oma kanuudega. Aga siis juhuslikult tuli välja, et kaks paari ühte kanuusse ei mahu. Et kahekohalisse kanuusse oleks viisakas paigutada kaks, mitte neli inimest. Nii ma siis paaniliselt kanuud otsima hakkasingi. Lõpuks üks hea inimene Kohilast halastas meie peale ja me siiski ei pidanud penoplasti tükiga slepis triivima, vaid saime ka omale veesõiduvahendi. Selline uhke porganditooni Kiili kanuu.
Me muidugi Timoga usinasti ajasime söögikraami kokku ja pakkisime. Kuid unustasime teha proovipakkimise. Nimelt me ei jõudnud.
Teate, selline ärevus oli sees. Pidevalt oli tunne, et miski jääb maha.
Jäidki. Esiti jäid maha meie geniaalsed kummikud, mille sisse kokkuhoiu mõttes asju panime ja pealt veekindlaks teipisime. Me siis sõitsime kummikute järgi tagasi, õnneks ei olnud kaugele jõudnud. Aga muidugi siis, kui olime varsti juba kohal, tuli meelde, et magamismatt jäi maha. Mis imeline uudis. Sest et nädal aega metsas ja vees, külmas ja märjas elamine pole piisavalt ekstreemne. Magaks hea meelega kõva ja märja ja külma peal. Just because.
Kihutasime siis üheteistkümnendal juunikuu päeval tuhatnelja Lõuna-Eesti poole. Magasime ühe reisikaaslase vanaema juures Savernas. See oli viimane võimalus magada voodis. Teki all. Puhaste linade vahel. PADJAGA. Olles kodus on see nii iseenesest mõistetav. Olles metsas on see aga luksus, mis tundub iseendalegi pisut liiga suure ja kättesaamatu unistusena.
Hommikusööki söödi ka heldinud pilgul, igat ampsu hellitati suus, nagu hukkamisele saadetav retsidivist, kes oma viimast lõunat sööb.
Õhtu enne starti läksid mehepojad uurima, kust oleks mõistlik hommikul kanuudega sisse minna. Ma muidugi ei saa päris täpselt aru, mis jaoks nad kõik neljakesi pidid minema. Kas ühe inimese puhul oleks jõgi kahe silma vahele jäänud? Kui jah, siis on tegu ilmselt väga tugeva kõõrdsilmsusega.
Tüübid olid matka lõpuks juba nagu südamedaamid. Oleks keegi neist maininud, et neil oleks 'nelja silma jutt', siis oleksid nad lihtsalt kõik ühe silma kinni pannud ja edasi kuulanud.
Igatahes päris Lätist alustada ei tahtnud ning ei saanud ka, kuna seal kus kaardi peal olevat alganud jõgi, oli naid kitsas kuivanud ojasäng.
Hommikul läksime sisse esimesest võimalikust kohast, kus vesirottki heakskiitvalt ringi sulistas.
No, ma ei tea noh. Algus tunduski pisut liiga idülliline, sest terve järgenud päev me kandsime kanuud rohkem, kui kanuu meid.
Me kanuu, mida me seni vargsi silitamas käisime, oli totaalne lahmaat. 1,5m teistest kanuudest pikem.
Jõgi oli kohati nii kitsas, et see oli TÄPSELT sama lai, kui kanuu. Või siis oli ainult 5 cm sügavust ning selle vee all oli leebe turbamuda kiht, kuhu kannini ära vajus. Nii palju siis kuivadest riietest. Ja puhastest jalgadest. Või siis olid sellised kurvid, et pidi lihtsalt kanuu sülle võtma ja üle tassima. Või siis oli asi nii jõhkralt metsa kasvanud ja puud olid ette kukkunud, et vend raius meile kirvega teed ette, kust end läbi pressisime läbi muda, pokkude ja teravate pillirootüügaste. Ning siis need tõpratammid iga kurvi, poku, puu, põõsa ja sammu tagant.
Päeva esimesel poolel otsustas Timo veel suplemaski käia. Käis põlvini vees ning ütlesin talle mitu korda, et kohemaid läheb vesi väga sügavaks. Ta asjatundikult noogutas ja järgmine hetk, sulpsti, ainult kaks kõrva vee alt välja paistsidki. Ma ei tea, ju siis talle ei piisanud vihmast, mis kaela sadas.
Peale kobraste olid veel meie suured sõbrad mudakaanid. Kaheksa liikmelisele grupile hakkas külge 4 kaani. Kaks neist mulle. Yummy.
Siis kui olime metsa varjus, oli täielik paradiisiaed. Kohati päike paistis, oli võrdlemisi soe ja isegi entusiasm ei olnud stabiilses langemises. Ja nii kui me metsast välja jõudsime, hakkas sadama nagu oavarrest ja niimoodi neli korda. Timo värises läbimärjana nagu haavaleht, kui lõunat tegema läksime RMK alale. Vahetas siis riideid ja tegi ühe tšikiga soojatrenni ja peaaegu sai sooja ka.
Ma leian, et suurepärane ilm kanuumatka puhuks. Et ära ei hellitaks.
No me siis usinalt raiusime edasi end läbi džungli ja kohati olematu jõenire.
Mõtlesime vahepeal, kas tõesti-tõesti saab see 10cm sügavune nire olla õige jõgi või oleme sattunud kellegi heitveekanalisse. Aga siis tuli piirivalveametniku riietuses ja hundikoeraga prauhen meie kohta aru pärima. Mõtlesime, et kuhu kohta me ometigi sattunud oleme. Kui ta nägi, et me polegi kanuudega mootorsaemõrvarid või vanarauavargad, tunnistas ta, et ta parasjagu tegi tööriietuses aias tööd ja me ei olegi kogemata salamahti end Venemaale aerutanud ega punaarmeel kirbul.
Päev kulges õhtuni samamoodi raiudes ja kanuud tassides. Maabusime hämaruse hakul ühe kurvi peal, kus oli enamvähem sirge maalapike. Vesi oli seal nii kohutavalt sügav, et suvalise koha peal astusime kanuust välja ja kanuu seisis põhja peal keset jõge kinni.

Selline tore päev siis.