Tööjuttu

Alles hiljuti plaanisin kirjutada ühest restoranist, kuhu eelmisel(üleelmisel?) aastal mõneks pidama jäin. Aga praegu tahaksin kirjutada hoopis sellest kohast, kus praegu töötan.

Iseenesest tore koht, üsna väike kollektiiv, hubane olemine ning võrdlemisi aus asjaajamine osapoolte vahel.
Omaniku huvides on organiseerida nõnda, et saaks pakkuda kliendile igas võimalikus aspektis meeldivat kogemust, et ka ilma otsese reklaamita klientuur laieneks, kuna rahulolu ja kvaliteet on head ning jutt liigub suust suhu.

Muidugi inimesi on igast masti ja sajaprotsendilist rahulolu kõigile tagada on absoluutselt täiesti võimatu. Kui kunagi öeldi, et klient on kuningas, siis nüüd isegi koolitajad ja spetsialistid ütlevad, et need ajad on möödas (samas nõukaajal oli teenindaja kuningas - tahtis, teenindas, ei tahtnud, ei teenindanud ja valis kah, kes mida saab). Kuid tundub, et ega klient enam ei tahagi kuningas olla vaid üritab nõudmistega küündida hoopis kuhugi kõrgemale. Samas tihti suhtumine jääb ninaka matsi tasemele.

Loomulikult ei soovi ma üldistada ega kõiki ühte patta panna. Tihti on väga südamlikke ja armsaid kliente, kelle teenindamine on lausa rõõm ja siiralt loodan, et nad tulevad varsti tagasi.

Aga see on mu töö ja põhjuseta õelutsemised ning provokatsiooni tuleb kiirelt alla neelata ning teistele edasi naeratada.

Aga mis saab siis kui töötajal lubatakse olla karistamatult õel ja provotseeriv teiste töötajate suhtes?

Mitte midagi ei saa( st enamikel juhtudest; palun vaielge vastu, kui olen valesti aru saanud)
Mitte midagi ei saa peale selle, et ettevõtte vaatenurgast hullemal juhul lahkuvad väärtuslikud töötajad.

Aga töötaja vaatenurgast?
Jääb üle kas taluda sellist suhtumist või otsida teine töö, kus töötajat väärtustatakse.
Valik tundub justkui lihtne, aga vaadates hetke Eesti tööturgu, siis polegi see enam nii lihtne midagi.
Selleks, et tööd saada, peab olema töökogemus ning selleks et saada töökogemust, peab tegema tööd. Ja kust täpselt selle surnud ringi peale hüpata?

Miks üldse lastakse olla töötajal teiste töötajate vastu õel, üleolev ja provotseeriv?
Põhjuseid on palju. Näiteks ei taheta kaotada töötajat. Samas, kui selle ebameeldiva töötaja tõttu lahkub keegi teine, siis pigistatakse silm kinni ja ei taheta seda tunnistada, kuna see 'ei olenenud otseselt ülemusest' ja äkki olid lahkujal 'omad põhjused'.
Siin aga on põhjuseks suhted, mis ulatuvad kaugele tagasi.
Teine osa on muidugi inimese iseloom ja seisukoht, et kõik mis pole rangelt keelatud on lubatud... aga ainult talle endale loomulikult.
Ta oli suure osa oma elust sõjaväelane ning seal määras suhtumise staatus. Ka salaviha tuli alla suruda, kui suhtlesid selles hierarhias endast kõrgemal seisva isikuga.
Aga astunud tavaellu unustatakse vist, et austus tuleb välja teenida, mitte ei saa seda nõuda ega võtta iseenesest mõistetavana. Eriti, kui sõnad ega teod ei ole austust väärt ning teiste seljas parasiteerimine on justkui üsna OK.

Ja kui tavalisel tudengil, nagu mina, esimene prioriteet on kool ning alles sellele järgneb mingi hetk töö, et saaks leiva lauale, siis tihti tulebki hambad ristis ära kannatada, sest palga/asukoha/töögraafiku osas paremat pakkumist ei ole.
Muidugi oleks, kui ettevõtted vaevuksid rohkem panustama töötajate koolitamisesse, mitte ei ootaks, et nende ukse taga lausa tungleks rida noori ja energilisi inimesi, kes on juba mujal ettevõttes ameti omandanud.

Kui tõsimeeli üks hetk hakkab tunduma, et ainsaks motivaatoriks on raha(mida ka just palju pole), siis millest siin üldse rääkida. Kui pisike kollektiiv jaguneb gruppideks ja kui valdavaks teemaks pole koostöö vaid 'ära panemine' ja oma territooriumi märgistamine koera kombel (no mitte otseselt, külmkappi, baariletile ja toanurka keegi ei kuse).

Muidugi on palju neid, kes ütleb, et oma mure, et ära ei tule jne.
Eks muidugi saaks palju ära teha, aga natuke riskantne on jääda ilma sissetulekust, kui enamus energiat ja ressursse on suunatud koolis toimetulekuks.
Kui palju ettevõtteid on valmis tööle võtma poole kohaga tudengit väga paindliku graafikuga? Ja nõus selle eest ka arvestatavat palka maksma?

Peale selle, et töö on üldjuhul väsitav, on ka sellise vaimse survega toimetulek väsitav.
Eks varsti hakkab nägema, kas varsti toimub muutusi ning millises suunas.