Päev 17 - "What is the thing you most wish to be great at?"
See on hea küsimus, kuna tegelikult ma eelistan olla mitmetes asjades hea, kui siis mõnes üksikus asjas väga hea.
Aga asi, milles ma tahaksin väga hea olla, oleks ilmselt oskus teiste ees normaalse inimese kombel rääkida.
Kuna ma tihti tunnen, et tahan jagada oma mõtteid, juhtumeid või avastusi, siis võiks see hästi ka välja tulla.
Mulle meeldib jagada ja meeldib rääkida. Olen näinud, kuidas mõni mu jutt on kedagi mõjutanud ja tegelikult sõnal on meeletult suur võim. Tuleb lihtsalt olla sõnaosav.
Blogis on seda kerge teha, kuna siin võib ühte mõtet üles kirjutada nii palju, kui süda lustib ning alati on võimalus seda ümbersänastada ja kustutada. Samas aga suusõnaliselt seda teha on raske.
Olles koos mõne üksiku inimesega pole ka hullu, aga kui peaksin rääkima suuremale inimestegrupile, siis ma lähen närvi, mõte läheb sassi ja asi lõppeb üldjuhul nii, et kordan üht mõtet mitu korda ning väikesed detailid, mis tegelikult omavad samuti tähtsust, jäävad välja ütlemata. Kuid selle panen suuremas osas närvi arvele. Ma ei ole eriti osav ka silmside hoidmisel, kui räägin. Leian, et ka see on oluline.
Näiteks kasvõi koguduses tahaks vahel rääkida mõne loo, aga lähen närvi ära ja jätan selle tegemata. Aga tagaks!
Põhjus, miks ma just selle siia punkti alla kirjutasin, on see, et kuigi enamus asjades saab end paremaks harjutada, siis see on üks ainsaid asju, mille puhul arengut jääb takistama väike hirm. Võiksin ju samas öelda, et tahaksin olla parem kokkamises, kuid see on vaid harjutamises kinni. Või et tahaks olla väga hea laulmises - kuid ka see vajab lihtsalt harjutamist. Samas niisama jutustamist või mõtte jagamist on pisut imelik rahva ees niisama harjutada. Ikka läheks selge jutuga inimeste ette ja seda enne harjutada on võibolla keerulisem. Samas üks vanem mees alles hiljuti harjutas oma kõnet Balti jaamas keset teed. Alguses mõtlesin, et ta on natuke narkomaan. Aga siis jäin korra kuulama ja tekst oli üsna asjalik ning siis märkasin, et vahetevahel piilub oma tahvelarvutist märksõnu. Ta tekitas inimestega ka silmsidet ja vahel kordas üht mõtet mitu korda, paigutades rõhku erinevatele kohtadele.
Vot, see on minu arusaamine avaliku kõne harjutamisest. Aga kuna see oli pisut veider, siis ma leian, et eriti ei ole normaalseid mooduseid, kuidas reaalselt rahvahulga ees harjutada kõnet.
Aga asi, milles ma tahaksin väga hea olla, oleks ilmselt oskus teiste ees normaalse inimese kombel rääkida.
Kuna ma tihti tunnen, et tahan jagada oma mõtteid, juhtumeid või avastusi, siis võiks see hästi ka välja tulla.
Mulle meeldib jagada ja meeldib rääkida. Olen näinud, kuidas mõni mu jutt on kedagi mõjutanud ja tegelikult sõnal on meeletult suur võim. Tuleb lihtsalt olla sõnaosav.
Blogis on seda kerge teha, kuna siin võib ühte mõtet üles kirjutada nii palju, kui süda lustib ning alati on võimalus seda ümbersänastada ja kustutada. Samas aga suusõnaliselt seda teha on raske.
Olles koos mõne üksiku inimesega pole ka hullu, aga kui peaksin rääkima suuremale inimestegrupile, siis ma lähen närvi, mõte läheb sassi ja asi lõppeb üldjuhul nii, et kordan üht mõtet mitu korda ning väikesed detailid, mis tegelikult omavad samuti tähtsust, jäävad välja ütlemata. Kuid selle panen suuremas osas närvi arvele. Ma ei ole eriti osav ka silmside hoidmisel, kui räägin. Leian, et ka see on oluline.
Näiteks kasvõi koguduses tahaks vahel rääkida mõne loo, aga lähen närvi ära ja jätan selle tegemata. Aga tagaks!
Põhjus, miks ma just selle siia punkti alla kirjutasin, on see, et kuigi enamus asjades saab end paremaks harjutada, siis see on üks ainsaid asju, mille puhul arengut jääb takistama väike hirm. Võiksin ju samas öelda, et tahaksin olla parem kokkamises, kuid see on vaid harjutamises kinni. Või et tahaks olla väga hea laulmises - kuid ka see vajab lihtsalt harjutamist. Samas niisama jutustamist või mõtte jagamist on pisut imelik rahva ees niisama harjutada. Ikka läheks selge jutuga inimeste ette ja seda enne harjutada on võibolla keerulisem. Samas üks vanem mees alles hiljuti harjutas oma kõnet Balti jaamas keset teed. Alguses mõtlesin, et ta on natuke narkomaan. Aga siis jäin korra kuulama ja tekst oli üsna asjalik ning siis märkasin, et vahetevahel piilub oma tahvelarvutist märksõnu. Ta tekitas inimestega ka silmsidet ja vahel kordas üht mõtet mitu korda, paigutades rõhku erinevatele kohtadele.
Vot, see on minu arusaamine avaliku kõne harjutamisest. Aga kuna see oli pisut veider, siis ma leian, et eriti ei ole normaalseid mooduseid, kuidas reaalselt rahvahulga ees harjutada kõnet.
Comments
Post a Comment