Tere !
Viimane postitus oli 17. november. Päris ammu..
Vahepeal on tegelikult suhteliselt palju asju juhtunud, aga mu mälu on viimasel ajal hakanud mind alt vedama. Kui keegi küsiks, mis paar päeva tagasi tegin, siis see annaks mulle endale ka päris korralikult mõtlemisainet.
Alustan siis umbmääraselt kuskilt...
Maakonna kossumängud olid..ööö...mingiaeg... Kaotasime Märjamaale. Natuke häbi oli, iseenda ees. Ei uskunud, et neile kaotame. Enne mängu oli juba millegipärast tervel võistkonnal kergelt üleolev suhtumine, et nkn võidame, isegi neljakesi nende vastu mängides jne. Valesti arvasime :P Ja kaotuse tegi eriti raskeks see, et saime suhteliselt haledalt, mitte mõne punktiga. Aga nagu öeldakse, et loll on see, kes vabandust ei leia. Eks ma leian siis ka : olid gümnaasiumi vanuse mängud aga meie võistkonna koosseis oli vägagi gümnasistlik. Mari-Liis -17, Kelli -16, mina -16 , Getter Anet -14, Tessi -14, Kristel -12. Vähemalt pooled, hea seegi. Aga eks nii ole juba mõnda aega olnud. Eelmistel aastatel, kus tegelikult poleks pidanud meil mingit asja olema gümnaasiumi mängudele, olime me ikka võistkonnas.
26.-27. november oli Kuusalus koorilaager, see toimus Veljo Tormise sünnikodus. Väga mõnus kohake oli metsas. Mingi aeg ma isegi kahtlesin, kas tahan sinna minna. Arvasin et tuleb jama ja istun enamus ajast kuskil nurgas. Tegelikult läksingi sinna taolise suhtumisega. Aga õnneks nii ei läinud, kaugeltki mitte. Laule harjutasime päris pikalt, esimene oli 26. õhtul, see vist kestis umbes 3 tundi, kui mitte veidi rohkem. Parandage mind, kui eksin. Vahepeal sõime ka, osad sõid hernesuppi ja siis hakkasid käima naljad, et hommikul on tuba rohekat auru täis, põrand libe ja aknad udused. Kaarte sai ka mängitud hiliste õhtutundideni, kui mitte öelda, et pea hommikuni. Õppisin uue kaardimängu ära - stress. Väga sõltuvusttekitav. Tiinaga laulsime pool ööd niisama ka (special thanks to her, sest ta kuidagi, ma ei tea kuidas, aitas mul end avada). Siis mingi aeg üritati magama ka jääda. Aga see ei õnnestunud väga hästi, sest enamus naersid kõhud kõveras, kes mitte, need magasid. Ja seda põhilistelt tänu Margele, kes ei lasknud magada, vaid ajas kõiki naerma. Mitte, et ma kurdaks, väga viis oli. Ja tegelikult oli see ka äge, et kõik magasid teisel korrusel ühes suures toas.
Magama jäin alles hommikul, kui Marge väsis ära ja oli veidi pikem vaikushetk. Edasi ma ei tea, mis sai. Hommikul peksti üles, sööma tuli minna. Enam õnneks hernesuppi ei pakutud.
Siis sai vahepeal jälle kaarte mängitud ning palju lauldud. Või oli see vastupidi...Hommikul oli natuke kurb lahkuda, sest see laager oli tõesti väga mõnus. Ainuke miinus oli välikäimla, kuhu pidi läbi külma õue jooksma ja häda murdsekundi jooksul ära tegema, muidu võis sinna ära külmuda. Ning igatsen stressi...
Koolis on läinud ka natuke...halvemini, kui lootnud olen. Suhteliselt palju olen puudunud, käisi arsti juures ka, aga seal räägiti umbmäärast juttu. Ühest arstist ma ei saanud üldse aru, ta rääkis segast eesti-vene keele segu. Vahepeal podises iseendale ka. Natuke pervertne mees tundus. Iga kord kui rääkis, tahtis koos oma tooliga sülle ronida. Ja siis üks hetk teatas : "Sul on ilusad silmad." õnneks umbes nelja sekundi pärast lisas "vaatame neid ka"
Päkapikud käisid mu ka..ühe korra. Ju siis ma olen paha laps olnud. Igatahes sain kindad. :P
Liisuga sai eile jõukas käidud. Täna on kõhulihased ja küljed veids valusad, aga polehullu. mõnus oli.
Peale seda läksime Veronika ja Joeli juurde. Põdesin veids, ei julgenud minna. Ma ei tea küll, mida ma kartsin või pelgasin, aga miski see oli ja see "miski" oli päris tugev. Tegelikult aga ei olnud karta midagi, tore oli. Mulle meeldis. Jutte rääkisime ning aeg lendas. Ehk teinekordki. Ja neil on maailma armsaim laps :)
Ning nagu alati, on mul koolitöid kuhjunud (erinevatel põhjustel), mida vaja teha või esitada. See olen ju mina, kes ootab, kuni tähtpäevad jalaga perse taguma hakkavad ja siis tuubin end vigaseks, et hinded lõpuks ikka enamvähem korda saaksid. Isegi füüsika keskmine on tõusnud, ei olegi enam 1,9. Kuigi üks töö on veel hindamata, loodan, et see parandab ka seisu. Meedias hakkas natuke häbi isegi viimasel tunnil, ühte tööd teeme Liaga juba umbes neli-viis nädalat. Ja muidugi käisin ma viimases tunnis üksi, ilma Liata, ja siis ma pidin kahe eest häbenema.
-Geete
Viimane postitus oli 17. november. Päris ammu..
Vahepeal on tegelikult suhteliselt palju asju juhtunud, aga mu mälu on viimasel ajal hakanud mind alt vedama. Kui keegi küsiks, mis paar päeva tagasi tegin, siis see annaks mulle endale ka päris korralikult mõtlemisainet.
Alustan siis umbmääraselt kuskilt...
Maakonna kossumängud olid..ööö...mingiaeg... Kaotasime Märjamaale. Natuke häbi oli, iseenda ees. Ei uskunud, et neile kaotame. Enne mängu oli juba millegipärast tervel võistkonnal kergelt üleolev suhtumine, et nkn võidame, isegi neljakesi nende vastu mängides jne. Valesti arvasime :P Ja kaotuse tegi eriti raskeks see, et saime suhteliselt haledalt, mitte mõne punktiga. Aga nagu öeldakse, et loll on see, kes vabandust ei leia. Eks ma leian siis ka : olid gümnaasiumi vanuse mängud aga meie võistkonna koosseis oli vägagi gümnasistlik. Mari-Liis -17, Kelli -16, mina -16 , Getter Anet -14, Tessi -14, Kristel -12. Vähemalt pooled, hea seegi. Aga eks nii ole juba mõnda aega olnud. Eelmistel aastatel, kus tegelikult poleks pidanud meil mingit asja olema gümnaasiumi mängudele, olime me ikka võistkonnas.
26.-27. november oli Kuusalus koorilaager, see toimus Veljo Tormise sünnikodus. Väga mõnus kohake oli metsas. Mingi aeg ma isegi kahtlesin, kas tahan sinna minna. Arvasin et tuleb jama ja istun enamus ajast kuskil nurgas. Tegelikult läksingi sinna taolise suhtumisega. Aga õnneks nii ei läinud, kaugeltki mitte. Laule harjutasime päris pikalt, esimene oli 26. õhtul, see vist kestis umbes 3 tundi, kui mitte veidi rohkem. Parandage mind, kui eksin. Vahepeal sõime ka, osad sõid hernesuppi ja siis hakkasid käima naljad, et hommikul on tuba rohekat auru täis, põrand libe ja aknad udused. Kaarte sai ka mängitud hiliste õhtutundideni, kui mitte öelda, et pea hommikuni. Õppisin uue kaardimängu ära - stress. Väga sõltuvusttekitav. Tiinaga laulsime pool ööd niisama ka (special thanks to her, sest ta kuidagi, ma ei tea kuidas, aitas mul end avada). Siis mingi aeg üritati magama ka jääda. Aga see ei õnnestunud väga hästi, sest enamus naersid kõhud kõveras, kes mitte, need magasid. Ja seda põhilistelt tänu Margele, kes ei lasknud magada, vaid ajas kõiki naerma. Mitte, et ma kurdaks, väga viis oli. Ja tegelikult oli see ka äge, et kõik magasid teisel korrusel ühes suures toas.
Magama jäin alles hommikul, kui Marge väsis ära ja oli veidi pikem vaikushetk. Edasi ma ei tea, mis sai. Hommikul peksti üles, sööma tuli minna. Enam õnneks hernesuppi ei pakutud.
Siis sai vahepeal jälle kaarte mängitud ning palju lauldud. Või oli see vastupidi...Hommikul oli natuke kurb lahkuda, sest see laager oli tõesti väga mõnus. Ainuke miinus oli välikäimla, kuhu pidi läbi külma õue jooksma ja häda murdsekundi jooksul ära tegema, muidu võis sinna ära külmuda. Ning igatsen stressi...
Koolis on läinud ka natuke...halvemini, kui lootnud olen. Suhteliselt palju olen puudunud, käisi arsti juures ka, aga seal räägiti umbmäärast juttu. Ühest arstist ma ei saanud üldse aru, ta rääkis segast eesti-vene keele segu. Vahepeal podises iseendale ka. Natuke pervertne mees tundus. Iga kord kui rääkis, tahtis koos oma tooliga sülle ronida. Ja siis üks hetk teatas : "Sul on ilusad silmad." õnneks umbes nelja sekundi pärast lisas "vaatame neid ka"
Päkapikud käisid mu ka..ühe korra. Ju siis ma olen paha laps olnud. Igatahes sain kindad. :P
Liisuga sai eile jõukas käidud. Täna on kõhulihased ja küljed veids valusad, aga polehullu. mõnus oli.
Peale seda läksime Veronika ja Joeli juurde. Põdesin veids, ei julgenud minna. Ma ei tea küll, mida ma kartsin või pelgasin, aga miski see oli ja see "miski" oli päris tugev. Tegelikult aga ei olnud karta midagi, tore oli. Mulle meeldis. Jutte rääkisime ning aeg lendas. Ehk teinekordki. Ja neil on maailma armsaim laps :)
Ning nagu alati, on mul koolitöid kuhjunud (erinevatel põhjustel), mida vaja teha või esitada. See olen ju mina, kes ootab, kuni tähtpäevad jalaga perse taguma hakkavad ja siis tuubin end vigaseks, et hinded lõpuks ikka enamvähem korda saaksid. Isegi füüsika keskmine on tõusnud, ei olegi enam 1,9. Kuigi üks töö on veel hindamata, loodan, et see parandab ka seisu. Meedias hakkas natuke häbi isegi viimasel tunnil, ühte tööd teeme Liaga juba umbes neli-viis nädalat. Ja muidugi käisin ma viimases tunnis üksi, ilma Liata, ja siis ma pidin kahe eest häbenema.
-Geete
Comments
Post a Comment