Vanad loomajutud

Kui kevad on meie suure pere jaoks sünnipäevade ralli, siis pea terve T pere on sündinud sügisel. On vist olnud külmad talved.... aga nali naljaks, praegu sõidame Jõgeva poole - sünnipäevad vajavad tähistamist.

Rongisõit on pikk, kuid vähemalt on siin WiFi ja saab blogi kirjutada. Ma avastasin, et ma ei ole ajapuuduse ja laiskuse tõttu siiani kirjutanud loomaaia külastusest!

Nimelt see kord ammu käisime ema ja vendade lastega Tallinna Loomaaias igasugu elukaid avastamas. Suurem lastest on loomaaias käinud rohkem kui mina oma eluaja jooksul, mis on kaks korda pikem, kui tema eluke. Aga väiksemale poisile oli asi huvitavam, kuigi ta jonnis ja ei tahtnud  alati tähele panna.

Muidugi kommenteeris ta seda, et küll roomajate maja alles haiseb ja kuidas ninasarviku maja (ma ei mäleta, mis selle nimi oli) haises veel halvemini. Muidugi tuli seda kõva häälega öelda, et teised külalised, kes veel mingil põhjusel seda ei märganud, ka ikka selle teadmiseks saaksid võtta.

Loomaaia talitaja hakkas voolikuga pesukaruda puuri põrandat pesema, ronisid kõik loomakesed puuri lae alla rippuma ja vaatasid uudishimulikult külastajaid. 

Kuigi inimene ja hiir, nii naljakas kui see ka pole, ei ole geneetiliselt üle mõistuse erinevad. Kuid ma kahtlustan, et neil hiirtel ning T-l on rohkem ühiseid geene, kui arvata julgeks. Nimelt tema otsib umbes sama palju lähedust, kui need sõbrad siin. 

Oli vist ilus tütarlaps, et tuli õige lähedalt uurima minna. Tegi vist musigi

Muidgi oli jututeemaks ka see, et miks oli šimpansitel nii suur ja kiilakas pepu ( all vasakus nurgas)