You know what...
...I'm in love with the world.
It just hit me.. just like that.
Sain paar päeva töölt vabaks ning olen taaskord kodus. Voodis pikali, kuusetulukesed ümber akna ja lihtsalt üli chill on olla. Sõin ära ülejäänud pool pakki neid Kat-jes-jes-jes varbavahekomme... teate küll, need mingid super dieedisõbralikud kummikommid, mida see reklaamimodell endale varvaste vahele toppis. Ei saaks just öelda, et need tekitaksid minus jõleda tahtmise paremaks inimeseks hakata, aga...
Kuidagi nii lihtsalt ja kiiresti jõudis pärale üks väike aga ülimalt tähtis asi - ma armastan seda maailma, kus ma olen. Alustades pisiasjadest, mis igapäevaselt juhtuvad lõpetades inimestega, kes mind ümbritsevad. Olenemata sellest, et olen poole ööni tööl ning praegugi on magamata, väsinud ja jõle koll on olla. Olenemata sellest, et siin-seal tekivad lahkarvamused või sõnelused, ma friiking armastan seda, mis on mu ümber.
Ja see positiivsus, mis tekib sellise teadmise nö siis kohale jõudmisega on nii nakatav ja innustav.
Aga minnes siis asja juurde...
Viimati blogisin päris kaua aega tagasi, seega rääkida oleks justkui omajagu.
Kui alguses oli plaanis töötada kahes kohas vahetustega, siis nüüdseks on asi nii kaugele jõudnud, et üks koht on pikalt saadetud, teisesse elan end sisse.
Valikutes olid india ja gruusia resto. India resto oli paljutõotav ja meeldiv. Kuid juba paari päeva vältel kerkisid esile häirivad asjad ning tänu sellele sai näha ka mu otsese ülemuse suhtumist, mida oleks võib-olla näinud alles siis, kui oleks olnud juba pisut liiga hilja. Ühesõnaga ilusasti kuvatud pildi ja kena imidži taha oli peidetud paar pisut sügavamat probleemi. Võib-olla oli tõesti vale ajastus ning "tavaliselt selliseid asju ei juhtu", nagu mulle seal väideti. Aga asjale lähenemine rääkis juba enda eest ja andis selgelt märku, et sellisesse kohta ma jääda ei taha. Eriti, kui jutt pidevalt muutub ja demagoogia ning manipuleerimine on justkui for granted asi.
Gruusia restoga olen rahul. Seal on kuidagi eriliselt ühtehoidev õhkkond ja suhtumine on meeldiv. Kui paljudes kohtades võib suurimaks ajendiks lugeda raha, siis selle koha kohta võib rääkida vist ka pisut muud. Seal on see pere asi. Suur osa staffist on grusiinid. Nad on omamoodi naljakad ja harjumatud, aga nad on üüratumalt muhedad ja mõnusad inimesed - neil on nii suur süda..
Aga ma olen nii väsinud, et lähen tuttu ja homme vb kirjutan veel. Bai-bai.
-Geete
It just hit me.. just like that.
Sain paar päeva töölt vabaks ning olen taaskord kodus. Voodis pikali, kuusetulukesed ümber akna ja lihtsalt üli chill on olla. Sõin ära ülejäänud pool pakki neid Kat-jes-jes-jes varbavahekomme... teate küll, need mingid super dieedisõbralikud kummikommid, mida see reklaamimodell endale varvaste vahele toppis. Ei saaks just öelda, et need tekitaksid minus jõleda tahtmise paremaks inimeseks hakata, aga...
Kuidagi nii lihtsalt ja kiiresti jõudis pärale üks väike aga ülimalt tähtis asi - ma armastan seda maailma, kus ma olen. Alustades pisiasjadest, mis igapäevaselt juhtuvad lõpetades inimestega, kes mind ümbritsevad. Olenemata sellest, et olen poole ööni tööl ning praegugi on magamata, väsinud ja jõle koll on olla. Olenemata sellest, et siin-seal tekivad lahkarvamused või sõnelused, ma friiking armastan seda, mis on mu ümber.
Ja see positiivsus, mis tekib sellise teadmise nö siis kohale jõudmisega on nii nakatav ja innustav.
Aga minnes siis asja juurde...
Viimati blogisin päris kaua aega tagasi, seega rääkida oleks justkui omajagu.
Kui alguses oli plaanis töötada kahes kohas vahetustega, siis nüüdseks on asi nii kaugele jõudnud, et üks koht on pikalt saadetud, teisesse elan end sisse.
Valikutes olid india ja gruusia resto. India resto oli paljutõotav ja meeldiv. Kuid juba paari päeva vältel kerkisid esile häirivad asjad ning tänu sellele sai näha ka mu otsese ülemuse suhtumist, mida oleks võib-olla näinud alles siis, kui oleks olnud juba pisut liiga hilja. Ühesõnaga ilusasti kuvatud pildi ja kena imidži taha oli peidetud paar pisut sügavamat probleemi. Võib-olla oli tõesti vale ajastus ning "tavaliselt selliseid asju ei juhtu", nagu mulle seal väideti. Aga asjale lähenemine rääkis juba enda eest ja andis selgelt märku, et sellisesse kohta ma jääda ei taha. Eriti, kui jutt pidevalt muutub ja demagoogia ning manipuleerimine on justkui for granted asi.
Gruusia restoga olen rahul. Seal on kuidagi eriliselt ühtehoidev õhkkond ja suhtumine on meeldiv. Kui paljudes kohtades võib suurimaks ajendiks lugeda raha, siis selle koha kohta võib rääkida vist ka pisut muud. Seal on see pere asi. Suur osa staffist on grusiinid. Nad on omamoodi naljakad ja harjumatud, aga nad on üüratumalt muhedad ja mõnusad inimesed - neil on nii suur süda..
Aga ma olen nii väsinud, et lähen tuttu ja homme vb kirjutan veel. Bai-bai.
-Geete
Comments
Post a Comment