Kuri Geete

Täna on üks selline tore päev, et homme on tööpäev... Ehk siis mõtlesin, et ikka paus ka asja ette läheks, tuleb ära teha ka see kohustuslik blogipost.
Tahaks kohe alustada ühest meeliülendavast vahejuhtumist töö juures.
Tulen mina hommikul unise peaga tööle, kuna eelmine õhtu sai koju alles kaks öösel, kuigi tööpäev sai läbi ühest. Lihtsalt kuna üks laupäev otsustasid terve Eestimaa noored minna Tallinna piirkonda jooma, laaberdama ja end täis roopima, siis oli taksistidel tegemist rohkem kui küll ja isegi ei raatsitud mu kõnesid vastu võtta. Nagu päriselt, see vaatepilt mis nädalavahetuse öödel avaneb vanalinnas ja kesklinna tänavatel on tihti üsnagi õõvastav. Aga igatahes, üldiselt see kui täis keegi end kavatseb juua ja kui mitu kilo kartulisalatit otsustab ta munakivitänavale välja oksendada ei puuduta vähemal ega rohkemal määral mind.
Igatahes, jube koll oli olla ja tööle jõudes läksin riideid vahetama. Teadsin, et väga kiirustama ei pea, kuna avamiseni on aega pool tundi. Mõtlesin, et veids lebo, kuna eelmine õhtu panin asjad enamvähem korda ja väga midagi teha polegi. Eelmine õhtu oli aga kella neljani grusiinid teisel korrusel pidu pannud ning Tartu boss ütles, et ma ei muretseks segaduse pärast, kuna kannab selle üle ise hoolt. Olin sellega kenasti arvestanud, et isegi ei kontrollinud.
Vahetan parasjagu riideid ja ülevalt hüütakse, et Geete, tee ruttu, kliendid tulid. Ma ei mõista, kas on raske aru saada, et kui on kirjas, et avatakse kell 12 ja kell ei ole 12, siis loogiliselt võiks ju järeldada, et resto ei ole veel avatud. Aga heakene küll, kui nälg on nii suur, et ei anna kannatada, mis siis ikka teha annab.
Läksin siis neid vastu võtma ja küsisin, et millist lauda nad soovivad. Ilmselgelt soovisid nad 18'st lauast justnimelt seda lauda, mille lubas boss ära koristada aga ei teinud. Ehk siis terve resto oli vaba ja neil oli ilmtingimata vaja sedasamust lauda, kuhu ei olnud hetkel võimalik minna.

Palun öelge mulle üksainust põhjus, miks üks terve mõistuse juures inimene nii teha võiks?




Aga õnneks lõppes päev väga hästi ja seda peaasjalikult tänu ühele imetoredale paarile. Me jäime jutustama üks hetk ning tuli välja, et nad sattusid sinna restosse puhtjuhuslikult ja mõtlesid siis toite proovida. Ja siis nad sõid ja jõid ja olid õnnelikud ja siis me jutustasime jälle jne. Ning kui nad olid ära maksnud, mõne aja pärast suundusid nad baarileti juurde ning küsisid, kas saaksid veel ühe pudeli kaasa osta seda jubehead veini. Ütlesin, et loomulikult saab. Tuli mu boss ka ja siis nad pisut rääkisid. Siis naine küsis mult, et millal ma jälle tööl olen, et siis nad teavad, millal tulla. Ma seisin sõnatult oma lollaka naeratusega leti taga ja ei osanud midagi selle peale esialgu kosta. Siis nad olid mures, et nad ei saa tippi jätta, kui neil sularaha pole ja kas kaardiga saab seda teha jne. Igatahes, lubasid peatselt tagasi tulla. Särasin ülejäänud õhtu nagu juudi jõulupuu ja hea oli olla.

lähen tuttu.
Geete