Trollid, kõrvavaik, eskuuzi, vettinud magamiskott, märg telk ja purjus eestlased - mu reisikirjeldus

Tere, viimased 8 päeva pole ma Eestimaa pinnal viibinud. Ette sai võetud tripp Norra mägedesse.
Ma võiksin ju öelda, et väga vahva oli ja teine kordki, aga oleks see põnev ? Ilmselgelt ei. Seega, nagu mul juba harjumuseks kujunenud on, kirjutan ma pika ja laia, üksikasjaliku ja mõne koha pealt ka pealiskaudse jutukese sellest, mis toimus ja toimumata jäi. Soovitan varuda popkorni, end mugavamalt istuma seada ning klaas koka ja jääkuubikutega ette tõmmata. Või siis teine võimalus on see kiirelt kinni panna ja runet pelama minna. Sinu valik.

Aga alustagem.
Kirjutan nii, nagu meenutada suudan. Võin ka mõned asjad teistega segi ajada aga loodan, et andestate.
Minek oli siis 5.juuni pärastlõunal. Hommikul sai veel pakitud ja asjad üle vaadatud, kas kõik on olemas. Tundus nagu tiptop. Võtsin ühendust Liisuga ning opstii, saingi temaga linna. Esmalt käisime ka Järve Selveri matkaspordi poes läbi, kus oli jubekena ja muhe müüja, Liisuga muljetasime veel päris kaua selle pärast. Liisu sai sealt matkakepid ja sai ka müüja eesnime teada, kahjuks perenimi jäi saladuseks. Häbelik poiss.
Kokkusaamine toimus Joeli vanemate juures Valgevase tänaval. Oli mitmeid inimesi, keda esimest korda üldse nägin - Peeter, Pille, Piret, Paul, Ene, Jaanus, Greete(Kreete, Krete, Grete... anna andeks, ma ei tea kuidas kirjutatakse:/ ). Alguses oli veidi aega ringi vaadata ja uudistada neid, keda varem näinud ei ole. Muidugi nägi see uudistamine siis sedamoodi välja( vähemalt minu puhul), et jälgisin kaugelt nagu politoloog Paul Nusik poliitikuid, vaatasin neid ja mõtlesin, kes nad küll olla võiksid. Varsti söandasin ka küsida, aga loomulikult mitte otse. Kord uurisin ühe ja siis teise käest. Igatahes, selgeks see asi lõpuks sai.
Pärast mõningat liikide tutvumist paljastati ka rühmade koosseisud ja selle alusel paigutati ka autodesse. Rühmad olid viiesed ja siis veel Ene ja Pille, kes olid meie super kokatädid. Nad tegid meile tee peal süüa. Ja muidugi ka pisike Emily, kes ka nendega alla jäi.
Minu rühmas olid siis veel peale minu Piret, Ardo, Peeter, Marcus. Sellise grupiga saigi siis starditud sadama poole. Juba alguses jutt hakkas jooksma ja vähemalt tagumise pingi rahvas hakkas lolli juttu ajama- kõik omad ju. Varsti võtsid juba Peeter ja Pille ka meie lollustega vedu. In ja outfart naljad. :D:D
Laeva peal sai end kenasti juba sisse seatud, olime neljases kajutis Liisu, Steffi ja Piretiga. Tšillisime laeva peal ringi, käisime poes, tegime nämnäm, hiljem seadsime end tundideks sisse Sea Pub'is, kus oli üks üliäge esineja. Mingi meeslaulja kes põhimõtteliselt teadis kõiki laule peast. Saime vist ta lemmikuteks, laulsime kaasa ja pildistasime ja reivisime niisama. Tihti piilus meie poole ja muheles. Meie grupikesest peksti mind muidugi soovilugusid tellima, sai siis kokku neid kolm - Ain't no sunshine, Country roads, Hey soul sister.
Hiljem oli ka karaoke õhtu. Sellest me ei räägi :D Aga seal Sea Pub'is olid väga ägedad rootslased. Enamus nägid kergelt geid välja aga pole hullu, õudselt meeldis nende stiil. Mu lemmik oli üks selline kergelt(loe : üpriski) hipiliku välimusega kõhna pikkade pruunis lokkis juustega mees. Meenutas natuke puudlit. Hästi omapärased ja ägedad. Ühte tüüpi piidlesime Liisuga ikka väga kaua, et aru saada, kas ta on inetu mees või... inetu naine. :D Mees oli ikka.
Igatahes, siis öösel peale karaoket ( kus reivis ka üks vahva nahkriietes rockivana, kes rahva käima tõmbas) suundusime oma kajutisse tudile. Hommikul tegime tekil võimlemise ja jutuosa, Ardo tõmbas ka oma kitarri välja ning laulsime ja arutasime gruppidega teemasid. Stockholmi jõudes algas see tõeline retk. Autodesse sisse pakituna hakkasime me Kinsarviku ( Norras) poole vurama. Tee peal tegime mitmeid peatusi, kus Pille ja Ene meile toitu jagasid. Vahetasime ka autosid ja seltskondi, et teineteist paremini tundma õppida. Sai ka väheke oma ingliskeelt praktiseerida, kuna Paul on Ameerikast. Igav ei olnud kunagi, kui just hüsteeriliselt ei naernud, itsitanud, jutustanud või maganud, jõllitas ma aknast välja ja imetlesin Rootsi kaunist loodust ja arhitektuuri. Rootsi maa majadel on oma mingi eriline vunk juures :) Mõnel pikemal peatusel pidas keegi ka kõne, millele jägrnesid küsimused ning gruppide kaupa arutamised. Oma grupiga tegime autos igasugu lollusi - tegime chillipähklite söömisvõistlust, kummikommi imemis võistlust, tunnelite läbimisel hinge kinnihoidmis võistlust jne jne. Imestasime veel kõik selle üle, kuidas Marcus suudab poole sõna pealt magama jääda ja otse kohe norskama hakata. Aga sellest veel suuremat imestust tekitas ühe inimese söögiisu. Raske arvata, eksole. Marcuse muidugi. Veel mingi inside joke oli "eskuuzi" ehk siis ettekääne pedereerimisest väljavabandamiseks. Ma pole sellest naljast ikka veel korralikult aru saanud, mingi Euro Tripi nali. :P
Olles veendunud, et Norra kubiseb äärest ääreni trollidest, pidasime oma autos ka plaani, mis oleks parim self defence võte. Muidugi jõudsime me parima ja kõige loogilisema järelduseni - võtad kõrvast vaiku ja määrid trollile silma. Nad õudselt kardavad kõrvavaiku. Teine võimalus oli seda ka trolli väikese varba alla määrida. Leiti, et see idee on väärt ka filmilindile võtmist.
Mida rohkem me Norra poole jõudsime, seda jahedamaks ja sombusemaks ilm läks. Tavaliselt kui Eestis taevasse vaatad ja poole km kõgusel pilveid näed siis imestad - oi, küll täna need pilved on madalal. Seal aga sõitsime läbi pilvede. Maastik oli lihtsalt imeline. Aina mägisemaks maa läks ja aina rohkem mul silmad suuremaks läksid. Alguses meenutas see pigem rabamaastikku, hiljem juba kerkisid sellised kaljused künkad, orud ja jõed, mis aja möödudes aina vägevamateks ja suuremateks läksid. Norra majakesed ja sellised linn-külakesed meenutasid mitmeti Saksamaad ( mis tekitas minus ka jubeda igatsuse Saksamaa järele).
Esimene sõit siis Stockholmist kestis keskmiselt 10 tundi. Esmaspäeva-teisipäeva öö veetsime Norras misjonibaasis. Magasime erinevates tubades, jagasin tuba Liisu ja Steffiga. Ma üleval naris, Steffi all naris ja Liisu üksikus voodis. Ei olnud just luksus aga käras küll. Dushiruumid ja muu selline oli täitsa tip topp. Kahjuks voodilinad tundusid üsnagi kakised ja veidi ebameeldiv oli sinna heita. Sai ka oma seljakott üle kaalutud - 14,5 kg. Raske oli mõelda, et sellise kaamlikoormaga pean vastu pidama 4 päeva Norra mägedes üles alla ronides. Uni oli kiire tulema, hommikul peksti kohe varakult üles, kui ma ei eksi siis viiest kohe kenasti. Kiire hambapesu, kotikokkupanemine ja välja tassimine. Autodesse ja minek. Maasitik oli super (päris mitmendat korda mainin vist). Aga seda on nii raske ütlemata jätta aga samas on seda ka raske sõnadesse panna. Olen kuulnud et üks pilt ülteb rohkem kui tuhat sõna, seega hiljem näete ka pisikest pildinaariumi.
Igatahes, sellest misjonibaasist läks sõit juba edasi Kinsarvikusse. See tee oli keskmiselt 6 tunni pikkune. Kahjuks ei oska ma selle misjonibaasi asukoha nime öelda, kuna ma veerisin ainult maksimaalselt seitmetähelisi teeviitasid välja, paljudes oli 5 kaashäälikut reas ja püüa siis hääldada, endal keel väänamisest kõrva taga. Aga üks äge tänav oli seal ikka - Solvang.
Kinsarviku poole suundudes muutus kõik aina mägisemaks ja vesisemaks. Mägiteed olid üli ägedad - sinka vonka ja üles alla. Kitsad ja üsnagi ohtlikud. Reegel oli neil selline - suuremal eesõigus. Kui vastu tuli buss ja mööda ei mahtunud, siis auto pidi tagurdama kuni vähe laiema kohakeseni. See sai siis kenasti lõpuks ikkagi läbitud. Jõudsime oma sihtpunkti. Tegime lõuna ja jutustasime, panime asju valmis ja vähemalt mina olin suhteliselt ärevil. Üks korralik mäelahmakas oli sealsamas meie juures. Küsisin Joelilt, et kui suur on see mägi, kuhu me lähme. Ta vaatas seda mäge , mõtles ja ütles : "No, korruta see umbes kümnega." Mul oli raske seda isegi kahega korrutada. Isegi ilma ühegi matemaatilise tehteta oli see minu jaoks ikka päris suur. Vihma ladistas ka. Õnneks mõni aeg enne lahkumist jäi see vist järgi. Siiski ennetamiseks ajasime vihmakeebid selga, nii mõnigi nägi oma rohelise keebiga välja nagu Quasimodo või kilpkonn. Esimene nö soendus osa oli 2 km mööda kruusa teed ühe kose juurde. Seal oli väike sõnaosa ja peale seda hakkas juba raskem ülesmäkke minek. Imestada sain oi kui palju - vaata, puu, kosk, jõgi, kivi, sammal, mägi, pilv.. nagu väike laps. Võttis naha korralikult märjaks see rassimine. Süüa tegime priimuse peal potikeses, pakisuppe või pajaroogi.  Esimene päev saime kohe kenasti mõnusa laagrikoha, päev oli pikk ja magamiskoht isegi enamvähem stabiilne - kohati veidi kaldu ja muhke-lohke täis, aga elab üle. Telginaaber Steffiga vinnasime telgi püsti, kolisime kodinatega sisse ja toimetasime, jutustasime poole ööni ja uni tuli siis ludinal. Esimene öö oli küll ajaliselt lühike kuid väga unerikas ja mõnus. Hommikupudru näkku, veel toimetamist ja uuesti minek. (Toidutegemine toimus väikegruppides). Edasi läks meie teekond aina rohkem kõrgustesse. Kui ma ei eksi, siis teise öö magamiskoht oli umbes 1200meetri kõrgusel. Sellel õhtupoolikul võtsime ette Joeli, Ardo ja Holgeriga tripi 146blabla meetri kõrgusele mäele. Seal oli kivihunnik ja selles ka postkast. Leidsime sealt kaustiku ja pastaka. Jätsime ka endast märgi maha. Kirjutasime sinna oma nimed, kodumaa, milline ilm oli ja joonistasin ka kolmevärvilise Eesti lipu ühevärvilise pastakaga.
Aga selle öö ööbimispaik oli suhteliselt vinge. Kuna oli päris külm ning seal kõrgusel on ilmselgelt külmem kui mujal, siis lumi polnud ära sulanud. Meie telgid vinnati püsti ühele mägijärve keskel asetsevale saarele. See oli omaette muusika. Kaunis ja äge. Kui sain esimese öö kohta öelda, et suhteliselt mõnus ja tore, kuna uni oli hää jne, siis enam ma seda öelda ei saa. Öö oli vihmane ning külm, telk oli läbimärg. Nii seest kui väljast. Magamiskott oli märg. Kott oli märg. Riided olid märjad. Kuna mu puusa alla jäi auk, panin ma sinna paar riideeset, mis hommikuks olid loomulikult lombis. Ning osa sellest lombist tikkus ka mu mardatsi peale. Seega ärkasin pms külili lombis. Sellel saarekesel ajasin ma ka õhtusöögi poti ümber :) Sai sambla pealt natuke süüa. A mis ei tapa teeb tugevaks.
Hommikul sama lugu, mis eelmisel. Asjad kokku, hommikusöök, telgid kokku ja minek. Kui juba teisel päeval oli ilm kergelt not very good , siis aina hullemaks see läks. Külm, niiske, vihmane, tuuline. Kott ei olnud enam selleks ajaks mingi probleem, ainuke asi oli see, kas mäelt alla minnes pean oma külmast ja märjast kangestunud näpud ära apmuteerima :D Aga elus oleme me veel kõik ja hea uudis on see, et krijutan ikka veel sõrmede, mitte varvastega. Kolmandal päeval oli ilm ikka kohati tõesti jube. Nagu Marcus ütles, et ainuke asi, mis talle lootust juurde andis oli see kartulipuder ( mis tõesti oli väga hea). Kiitust meie rühma kokk Piretile. Super!
Seiklusi oli missuguseid. Kolmandal päeval juhtus õnnetus. Ühe väga järsu laskumise juures pidime end kott seljas perse peall alla libistama. Kuna laskumine oli järsk oli raske kiirust kontrollida. Laskumise lõpus oli suur kivirahmakas. See sai saatuslikuks Piretile, kes väga koledasti oma jala seal välja väänas. Veidi eemal sellest kohast ühel astmeliselt mäeküljel seadsime oma laagri sisse. Seal võtsid aset meie igapäevased pestud-kustud-kraabitud asjatoimetused, toidutegemine, trollimine, jutustamine ja palju muud. Kuna juba teist päeva oli kott märg ning kõik magamisasjad märjad, ei olnud magamaminek eriti kutsuv. Arvestades veel seda, et õues oli päris külm. Litsusime end Steffiga kokku. Öösel sai mitu korda külma pärast üles ärgatud. Ega midagi teha ei ole. Järgmine päev algas varakult, juba viiest. Söögid-joogid tehtud, asusime edasi teele. Edasi läks juba tee alla poole, see oli muidugi väga ohtlik kuna kõik kivid olid libedad ja järsud ja laskumine oli järsk. Kuid samas, põhimõtteliselt oli iga päev täis põnevust ja ohtlikke hetki, libisemisi ja väiksemaid kukkumisi. Suur osa viimase päeva teest möödus käies mööda suhteliselt pidevalt laskuvat kruusateed. See võttis jalad läbi, kuna terve tee me pidime oma hoogu igal sammul peatama, et ei peaks terve tee mäest alla jooksma. Enda kaalule lisandus veel koti kaal ja vee kaal, mis sinna kotti end mahutanud oli. Aga alla me jõudsime. Seadsime end sisse Kinsarvik Campingu juures bensuka lähedal tee ääres. Kõik virelesid seal ja mõtisklesit matka üle. Raske. Veel suutsin ma viimasel päeval laskumise ajal oma jala krampi ajada ja jalalaba valusaks teha, seega lonkasin pool teed.
Ootasime selle bensuka juures Pillet, kes pidi meile söögiga sinna vastu tulema. Ta jäi ju autoga alla, ei tulnud meiega mägedesse. Ootasime ja ootasime. Ei tule neid kusagilt. Tuli välja, et öösel oli seal maavärin toimunud ning kui ma ei eksi siis 225 km teed oli blokeeritud. Maavärina tagajärjel oli tee lihtsalt osadest kohtadest sisse kukkunud. Tuli siis kusagilt mujalt sõita. Ma isegi ei saanud aru kuidas asi edasi toimus kuna mul oli külmast ajudes lühis, igatahes, mingi aja pärast saabusid meie autod koos juhtidega kes tegelikult just mõni hetk tagasi meiega olid. Sõitsime siis kuhugi edasi, mille koha pealt on mul suhteliselt suur mäluauk, igatahes, süüa me saime :D
Sealt algas tee tagasi misjonibaasi, kuuetunnine sõit. Misjonibaasis oli rahulik ja mõnus. Kui enne veidi virisesime omavahel nende kakiste linade pärast, siis sel hetkel tundus see puhas luksus. Voodi !! Ei mingit loiku külje all, ei mingit vihma läbi telgi, ei mingit külmetamist ega ka jääkülma vett. Hommikul suundusime taas sellele kümnetunnisele autotripile Stockholmi. Autos naersime nagu segased. Peetri autol on imepärane jõud, ma ei tea kas tal on seal naerugaasi balloon vms, igatahes, koguaeg naersime. Mingi hetk külmast ja sombusest Norrast tagasi sõites avastasime me Rootsis, et päike särab taevas ja õues on +30*C
Taas laevale jõudnud, seadsime end kajutisse sisse, tegin oma kajutirahvale meigid ja soengud pähe ja hakkasime mööda laeva trippima. Tegime seal oma koodviibimisi ning vabal ajal ( mida jagus korralikult) tegime niisama nalja. Esimest korda elus nägin Veronikat nii naermas, et ta on peaaegu põlvili. Ja seda veel laeva tekil ja koridoris, see sellepärast, kuna me Steffiga "oleme nii tohlakad" Laevareis möödus väga ägedalt. Läksime Pille kajutisse sööma, naersime nii hullult, et peale igat kanaampsu Marcus läks vetsu peaaegu et ropsima, Holger nuttis diivani seljatoe sisse ( ja seina peale ka mingeid kummalisi roosasid täppe), Ardo nuttis, ma naersin nii et toit oli kurgus ja käisin koridoris köhimas ja rahunemas, Marcusel õnnestus vahepeal isegi kana tükid endale pähe naerda. Tegime staring competition'it ja kuna Marcus on meil sündinud osavus, siis selle peale suutis ta peale kana pähe naermise ka kajuti vetsu seina kana täis naerda. Steffi oli vist kõige rohkem kontrolli all kuna tal ei tekkinud tänu naermisele ühtki eluohtlikku olukorda.
Peale selle läksime meie poiste ( meie poiste all ma mõtlen meie tripi poisse) kajutisse ja laulsime ja Ardo mängis pilli. Selle peale hakkas sisse voolama igasugu kummalisi tüüpe. Kuna kajutis jäi ruumi väheks suundusime tekile. Mingid tüübid istusid meie juures. Üks mingi umbes viiekümnene kõvera kirvenäoga( andke andeks väljendi pärast, aga ausalt, nii see oli)tüüp üritas külge ajada. Kommenteeris mu ilusat poisipead jne. Lõpuks rääkisin talle, et olen Priit, tulin just sõjaväest, käisin Vilniuses õppustel, 3 nädalat metsas. Kui vajadus tekib, siis panen ta sealsamas tekil maha. Tüüp võttis kohe sõnasabast kinni ja küsis : "Kas kohe vä?" Loomulikult olin ma nõus. Kahjuks see sinna maale ei jõudnud aga käsi sain tal ikka väänata, kuna see liiga tihti tungis mu õhuruumi. Me not like it. Hoidku oma alkohais enda juures.
Sain ka paar korda purjus tüüpe lahutada ja mingi nokkis mehega pudikeeles rääkida. Põhiline oli see, et me teineteist mõistsime. Nime ma ei mäleta aga pärit on ta Globlammstjdewöklf'ist.
Siis läksime jälle karaoket kuulama, Steffi laulis ka. Tšillisime niisama, siis kõik vajusid ära peale minu ja Ardo. Jutustasime temaga tekil umbes kaheni öösel, kuni Piret ja Liisu tulid sinna ja ütlesid, et ostisid mind. Veidi pärast seda läksime ka meie oma kajutitesse.
Lobisesime siis veidi Pireti ja Liisuga, Steffi magas. Vahepeal kuulasime ka tema pudikeelset sonimist. Oi, see oli naljakas.

Praegu te kindlasti arvate, et see mägimatk oli kohutav ja jube, aga ei. See oli küll külm, märg ja karm, aga seltskond oli lihtsalt nii super, et see korvas kõik mitmekordselt. Kõik olid sõbralikud, kokkuhoidvad, naljakad, hoolivad ja lihtsalt nii super. Igav ei olnud kordagi. Vägaväga hea reisiseltskond. Ja meie väikegrupp oli ka super! Lihtsalt nii õnnestunud.
Ning kõik need seiklused, uued kogemused, mõtted ja kõik muu oli lihtsalt neid raskeid olukordi väärt.
Ning labidasüsteem oli lahe :D:D

Kuigi me ei näinud selle reisi ajal kahjuks ühtki trolli, nägime me neist igal pool ja kogu aeg ilmselgeid märke. Pidevalt jäi me teele ahvatlevat ślippery troll poo'd ning trolli hambaid. Ning need salakavalad trollid olid juhtunud oma kanalisatsiooni torud otse meie raja peale ja nii nad libestasid meie teekonna. Te võibolla ei saa sellest aru, aga olles neli päeva eemal tsivilisatsioonist mägedes, oma väikese ja ägeda seltskonnaga, kellel huumorist ja kujutlusvõimest puudust ei tule, hakkab see ilmselge tõde end samm haaval teie eest paljastama.
Me ristisime ka Holgeri Trolgeriks või Trollbergiks. Minus tekitas veidi küsimusi see, kuidas sai Trolger the troll hunterist üle öö Trolger the troll King. Mingi onupojapoliitika kindlasti.

Te kõik, kes seal olite ja osa saite sellest ägedast retkest, ka need kes alla jäid,
ma tänan teid kõiki südamest, et te nii head ja toredad olete. Aitäh kõigile, kes muutsid selle reisi meeldejäävaks ja meeldivaks! You are the best !

Matkalised viimasel päeval, lähenemas lõpppunktile. Piret oma väljaväänatud jalaga oli tubli ja tugev ning lõpetas selle matka koos meiega. Selle eest tuleb talle teha üks kõva aplaus.

Kosk, esimene päev. Väga kiirevoolulised ja ägedad kosed. Väga kaunis.

Kolmanda päeva telkimisplats päikeseloojangu hiilguses. Suures õnnes võib öelda, et see oli vähem vesisem peatuspaik kui oli teise õhtu oma aga samas ka väga külm. Niiskes magamiskotis ei ole tore magada. Aga vähemalt oli see ainuke õhtu vist, kui päikeseloojandut näha sai. Istusime Steffiga telgi ukse peal ja vaatasime päikese loojumist. Täiesti maagiline vaatepilt, kuidas päike mäetipu taha kadus ja pilved punaseks maalis.

Lõbus reisirahvas Rootsis, ehituspoe paklas reivimas ja poseerimas. Ma istusin keskel ning avastasin, et mul ei ole seda kohta, kuhu turvavööd pista. Seega maandusime laevalt tulles esimesse korralikku ehituspoodi. Peeter ostis mingi võtmekomplekti ja kukkus lammutama. Lõpuks leiti ka kaua kadunud vajalik julla üles.

Meie auto tagapingirahvas + Geete. Väga palju sai naerda ja Marcuse norskamist kuulda.

Piret, meie rühma juht. Ta oskab seintel käia. Laevaga Rootsist saabudes ning autodesse minnes jõuab ka paar valepidi klõpsitud pilti teha.

Niuniu nägu. Tihti ületasime pikki ja ohtlike lume alasid. Siis kuuleme Joeli hüüdmas : "Hoidke vahet 5-10 meetrit" Tüdimusest ja mõtlematusest jääb see vahe kõvasti alla viie meetri. Hiljem saime teada, et ta ütleb seda vaid siis, kui ta kuuleb midagi enda jalge all praksumas. Põhimõtteliselt ületasime me jõgesid nende peal oleval lumekihil käies. Keegi kunagi ei teadnud, millal see nüüd sisse kukub.

Tegime Rootsis ühe peatuse, sai mõnusad friikad ja koka mäkist. Lugesime seal ette oma nö uudised, mida anti meile ülesandeks.

Üritasime magamist teeselda. Kui aus olla, siis see oli ainuke pilt, mis magamisele kõige ligilähedasem oli. Ma räägin noh, nalja sai kogu aeg. Isegi siis, kui autosid vahetasime.

Steffi nukker ja solvunud varvas päikeseloojangu taustal. No, olgem ausad, kes ei oleks solvunud kui peaks kellegi läbi vettinud tossu sees hommikust õhtuni kükitama. Ja pimedas ka veel. See on solvav. Õiguste rikkumine lausa.

Kohe esimene päev pidime jõge ületama. Jõgi oli veerohke ja hästi kiirevooluline. Sild ei olnud ka kõige paremas korras, enne peale astumist tuli veel see tross kinni siduda, täiesti lahti oli. Ma jäin veel kuivaks aga selle pildi peal demonstreerib Piret, kuidas tuleb märjaks saada.

Väga väga väga kaunid fjordid. See oli lihtsalt imeline maastik.

See pilt ütleb tõepoolest rohkem kui tuhat sõna. Aga tegu on siis esimese päevaga, paar kilomeetrit alles läbitud. Jõe ääres tegime peatuse ja võtsime juua. Vähemalt ülejäänud võtsid...

Teise öö laagriplats. See ongi see koht, kus meie telgid ja magamiskotid said korraliku vee osaliseks. Hommikul, kui hakkasime pakkima, Steffi kühveldas mu tassiga vett telgist välja. Münda aega kühveldas poole tassi kaupa kuid siis leidis, et see on mõtetu tegevus. Lõpuks kallasime vett välja. Aga see saareke asus siis vist keset mägijärve.

Tuleb ju ikka paar asjalikku pilti ka teha. Tegu on siis kolmanda öö telkimiskohaga. Mõnus koht oli tegelikult, aga lund oli ja seega võite arvata, et päris külm oli ka.

Tegime Stefiga veidi mindfuck pilte mis eriti ei õnnestunud.  Aga ei, tegelikult laevachillid on ägedad.

Kui teised keskendusid ainult sillale ja jalgade õigele asetamisele, keskendusin ma veele ja sellele, et selle ikka korralikult pildile saaks. Pilt on siis tehtud keset seda katkist silda. Joel hiljem ütles, et äge oli baadata, kuidas taha kallutasin koos kotiga, et pilti saada. Ma ei mõelnud väga sellele aga kui ta ütles, hakkas korra kõhe küll, kuna kott oli piisavaltraske et isegi täiesti normaalselt püsti seistes viis see vahel tasakaalu paigast.

Enne minekut linnas Joeli vanemate juures. Liisu avastas imearmsa ja sõbraliku kiisu.

Mägijõed ja järved, kosed ja allikad. See vesi maitseb paremini kui ükskõik mis muu.

Esimene kosk, mida kohe esimesel päeval esimese kahe kilomeetri jooksul kohtasime. Ilmtingimata oli vaja poseerida. :D

Kolmanda öö laagriplatsi ilud ja võlud. Kaunis.

Astmelisel mäeküljel kivide ja sambla vahel. Minu arust oli isegi see ilus.

(Y)