Maakodu

Ma olen maal sündinud ning kasvanud, see on minu jaoks loomulik keskkond. Linnas olen elanud viimased 3 aastat (vist) ning kuigi olen hakanud seal end aina enam mugavamalt tundma, ei saa seda siiski maakoduga võrrelda.

Esialgu oli muidugi tunne, et linnas on kõik tunduvalt lähemal ja mugavam, ühistransport oli kohe käepärast võtta ja kõik oli kuidagi nii põnev. Eks ta tore ikka ole, eriti nüüd, kui on oma pesa, kus T-ga kahekesi olla saame ning ei pea tuba kahe võõraga jagama. Nende viimase kolme aasta jooksul ei olegi õieti olnudki kohta, mida koduks kutsuda saab. Kuid kõige kodusem on siiski see koht siin metsade keskel. See on kõige "minulikum", selline paik kus ma tunnen, et ma ei pea olema keegi teine.

Kõige lihtsam on seda väljendada piltidega, sest teadupärast üks pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna.

Siin kasvavad kompostihunniku tagumisel küljel hiiglaslikud kõrvitsataimed, mille lehtede all on peidus tohutud kõrvitsad. Ema näeb vaeva küll palju, kuid vähemalt on teada, kust on see toidulauale tulnud. Ei ole keemilisi väetisi, ei mürke ega säilitusaineid. On lihtsalt... kõrvits :)

Ma mäletan, kuidas aastaid tagasi õnnestus kõrvitsatel kasvada üle mõistuse suureks. Kõige suurem oli vist ligi 50 kg. Seda käisid vend ning ema ära toomas aiakäruga. Oleks sellest vast korraliku Halloweeni kõrvitsa saanud! (ema kahjuks ei lubanud)

Ploomipuud on nii lookas, et puu jaksab vaevaliselt raskuse ära kanda. Kuid ebasobiva suve tõttu paljud ploomid mädanevad enne valmimist. Sellegipoolest tundub, et saak tuleb üsna korralik. 

Suvikõrvitsaid ei ole taime küljes palju, kuid see-eest see üks on parajalt pirakas.

Ma ei tea, mida nad mu selja taga nägid..... 

See ploomipuu on vanem kui mina. Ta isegi kolis koos meiega 16 aastat tagasi. Kuid sellegipoolest pole ta mitte kunagi vilju kandnud. Kolm aastat tagasi tahtis ema selle maha raiuda, kuna puu polnud selle 20+ aasta jooksul isegi oluliselt kasvanud rääkimata sellest, et kunagi üldse vilja kandnud. 

Minul oli puusse usku ning ütlesin emale, et ta ootaks kolm aastat, siis võib temaga teha mida tahab. Sidusin puu ümber punase paela. Poole aasta pärast kevadel oli näha, kuidas puu oli kasvanud ning pael soonis puud, seega lõikasime paela ära. Järgmisel aastal oli puul kevadel paar õit. Ning kolmandal aastal, sellel viimasel, mis talle lubatud oli, puu õitses. Ning nüüd on see väikesi kuid magusaid ploome täis. 

Huvitav, kas tal kulub veel 20 aastat, et meid jälle millegiga üllatada. 

Kuigi on juba(!) sügis ning õitsevaid lilli jääb aina vähemaks, jagub ikka töökaid mesilasi.
Õunamaiad herilased on aga huvitavam vaatepilt, kui nad poolmädanenud käärinud mahlaga õunu õgivad ning seetõttu purju jäävad ja lennuvõime kaotavad.

Ega kass rumal pole. Kui on ligipääs kuivale, soojale kohale, kuhu päikegi paistab, siis tuleb ilmtingimata juhust kasutada.

Kui õunapuid on tohutult, siis tundub iga aasta hea õuna-aasta. See aasta oli suvi aga kuiv ning paljulubav algus oli petlik. Õunad on väikesed ning ussitanud. Tuleb korralikult valida, mis kõlbab ning mis mitte. Vedasime küünist välja vana ja suure puust kasti, kuhu korjasin õunamahla tarvis ilusamaid õunu. 

Poolmetsikust Tiigrist saab aina enam paks kodukõuts, kelle paar musta triipu aina enam kasuka vahele ära kaovad ja kes (sobivalt sooja ilma korral) ei raatsi pererahvast kaugemale kui 15m minna. Suvel, kui kiviktaimlat tegime, pikutas ta igal pool - kivihunniku kõrval, palavusest kõrvale visatud jope sees, poolelioleva peenra keskel, kummiku kanna all ja küüslaugu varte vahel.

But first, let me take a selfie

Kui ma väike olin, kutsusid mu sõbrannad seda nõiamajaks. Praeguseks on selle üks külg peidetud elulõnga, padade, lillede ja vankrirataste taha. Võib-olla selleks, et hajutada kahtlusi - seal tegelikult ei ela nõid. 

PS. need ägedad pudelid, mida sellelt pildilt väga näha ei ole, leidsime sel aastal teepervi puhastades. Nende hulgas oli veneaegseid limonaadi ja õlupudeleid, samuti rohupudeleid. Paar aastat tagasi leidsime ka neid vanu laia kaelaga piimapudeleid. 

Kodukassi raske elu. 

"Ah.... jälle need haisvad botikud..."

Mu ema kogub üsna veidraid asju, ma nüüd ei oskagi öelda, milles on asi - kas sakslaste omapärases nipsasjakeste kogumises... aga noh, seda tegelast just nipsasjakeseks nimetada ei saa. Kui kiviktaimla valmis sai, siis ema pani selle sinna taimede vahele "nalja pärast". Ausalt öeldes ei ole jubedad aiapäkapikud eriti naljakad, eriti veel sellised, kellel pool nägu on ära kulunud ning kokkuvõttes näevad välja, nagu oleks mitu päeva jutti
joonud.

... ja selle pärast mulle meeldibki maal elada :)
Aga teile?