Võhandu 2014

Võib-olla lugejad, kes veidi kauem on olnud geetetalas.blogspot.com lainel mäletavad, kuidas olen korduvalt algust teinud Võhandu kanuumatka "reisi"kirjeldusega. Paraku nädalasest matkast olen leidnud mahti kirja panna vaid kaks esimest päeva. Ma tegelikult väga tahaksin jagada seda kõike, kuid ma võingi rääkima jääda sellest imelisest loodusest, kuid keegi ei tunne seda tunnet, mida tundsime meie - ligumärjad, külmetunud, magamata ning väsinud, näljased kui hundid kuid rõõmsad. Kui tänulikud olime, kui sai metsas künka otsas paarikümneks minutiks telefon sisse lülitada ja levi otsida. Missugune privileeg oli omada reisikoormas vähemalt ühte kuiva pusa ning paari puhtaid pükse. Kuidas me järjekordse vihma-rahesajus varjusime liivakoopasse, kuidas makaronid olid peaaegu iga õhtu kõige parem toit maailmas ja kuidas jõeveega valmistatud kiitnuudlitel polnudki  häda midagi.

Päev 1 - http://geetetalas.blogspot.com.ee/2014/07/matk-paev-1.html

Päev 2 - http://geetetalas.blogspot.com.ee/2014/11/matk-paev-2.html


Nüüd valmis ka väikene filmike meie seiklusest. Eks endal toob see vaatamine totaka muheluse suule, toredad emotsioonid tagasi ning võin kasvõi kohemaid pakkima asuda.
Kahjuks ei jagunud kaameral mälu ega akut filmida hetke, mil suure roidumuse, valutavate selgade, tuimade käte ning nädalasest istumisest tuimade tagumikega aerutasime end siiski kõige kiuste Lämmijärve vetesse.
Kuidas loodus vingerpusse mängis, kuidas end kanuuga liivakoobastes peitsime, kuidas üksainus õhtu jõudsime laagri püsti panna enne päikeseloojangut ning kuidas sellel õhtul oli aega tunda, et matka käigus saadud vigastused tõepoolest valutavad ja veritsevad haavad on ikkagi veidi rohkem kui suvalisest oksas saadud kriips. Kuidas siis kõik oma nurka pugesid ja haavu tohterdama hakkasid. Või kuidas tunde kestnud vihmasadu ei näidanud märkigi lõppemisest, vaid aina kogus jõudu. Kuidas siis padukaga ning tormise ilmaga kogu oma kaasa võetud maise vara sirgjoones ülesse kulgeva mäe otsa tassisime, kuidas lausvihmas ning külmast vappudes suutis keegi siiski metsast hagu leida ja selle lõkkele puhuda. Kuidas nagu pingviinid külg-külje kõrval lõkke ääres sõnagi lausumata istusime. Ning kuidas sellelegi vaatamata leidsid mõned jõudu, et hommikul teistest varem ärgata ning pooleks lõigatud veekanistri sisse teha sünnipäevalapsele küpsisetort.
Ah, teate.... Seda ei saa niikuinii edasi anda inimesele, kes ei ole seda kogenud. Vaadake parem videot

Selleks kliki siia >> https://vimeo.com/139083643

Blogger kahjuks toetab YouTube videosid, selle leiab aga Vimeost.