Aeg läheb nii kiiresti...
Täna sai selle nädala selgroog murtud ja ei saa öelda, et oleks olnud igav.
Nädalavahetusel käisime härrasega Jõgeval ja seal sai vist kahe kuu energiavarud pekkidele lisaks pressitud. Tudengielu elan küll - null privaatsusega ühiselamus, kus juskui keegi kellegiga ei arvesta. Aga samas ma pelmeeni-kiirnuudli elu peal ei ole, söön ikka täisväärtuslikku ja võimalikult tervislikku toitu. Aga seekord Jõgevale minnes oli küll tunne, nagu oleksin just saabunud vangilaagrist ja viimased paar nädalat pole toitu näinud. Ja see kõik oli nii maitsev, et ma hakkasin isegi punast peeti sööma. See on uskumatu - varem ajas punane peet mind iiveldama.
Loomulikult suure õgimise vahepeal unustasin end eksamile registreerida, mis toimus esmaspäeval. Tund ja 22 minutit peale registreerimise lõppu tuli see muidugi meelde. Seega esmaspäev läks nahka ning magasin hoopis poole lõunani õndsat und. Vabal päeval lennati muidugi tööasjadega turja, nii palju siis puhkepäevast. Õhtul läksime raamatukogusse, Timo õppis sõbraga testiks, mina tegin tööasju. Kuna ma olen stabiilselt näljane ja tähelepanuhäiretega, siis ma mõtlesin rohkem toidust, kui tööst. Õnneks olin ma TUCi küpsiseid kaasa ostnud, et mitte päris nälga surra. Aga sellest tekkis omaette probleem - need ei mahtunud tervelt suhu ja tükk haaval hammustada oleks olnud ebaviisakas. Siis hakkasin neid risti endale suhu laduma, aga kes mind vähegi teab, siis mu suu on kitsam kui tihase rosin. Pärast poolt pakki küpsiseid olid mu suu umbes nii katki, nagu oleks mõlemasse suunurka vähemalt poole joonistusbloki jagu paper cut'e teinud.
Teisipäeval sai end kontorisse lohistatud ja selle päeva jooksul läks vist kõik ahtrisse, mis minna sai. Esiteks ma unustasin lõunasöögi koju ning mul polnud ka sularaha, et minna lähimasse söögikohta. Pood oleks olnud liiga kaugel. Nii ma siis närisingi hommikusöögiks kaasa võetud banaani ja kohukest terve päeva peale. Kuna olin väsinud ja söömata, siis mingi hetk ei suutnud üldse enam keskenduda. Ja siis kui energia justkui tagasi tuli, siis läks nii kiireks ja päev oligi läbi. Sain ka teada, et pean järgmisel päeval konverentsile minema. Üllatus missugune, aga see tilluke ühikakapp ei ole äärest ääreni täis viisakaid riideid ja päris kalosside ja traksipükstega ka minna ei taha. No lõpuks ikka sai peale kalosside ka selga-jalga venitatud...
Kiirustasin, et auto peale saada ja unustasin rahakoti tööle. Koos ühikakaardiga. Ühikatädi õnneks oli nii vahva, et lasi tuppa ilma kaardita aga paraku külmkapil on selline paha komme, et too ilma raha ja poekülastuseta ei täitu. On rajakas, eks. Esiteks tegin inventuuri ja viskasin ära kõik hallitanud asjad (tegelt mul tavaliselt kõik ei hallita, aga pärast pikki nädalavahetusi üks-koma-teine asi ikka pahaks läheb). Siis tegin uuesti inventuuri ja lugesin üle kõik oma kaks tomatit ja kartulimaitseaine.
Kuna viimati sõin normaalselt eelmine õhtu (Hesburgeris... kui nüüd järgi mõelda, siis ei söönud normaalselt), siis nälg ei andnud kannatada. Ma mõtlesin, et kas saaks ja kas oleks mõistlik neti kaudu tellida aasia restost koju toitu ja maksta neti teel (resto asub 100m kaugusel) või kuller pussitaks mind selle peale. Surra veel ei tahtnud ning too õhtu sai minust vist natuke rohkem tudeng. Tegin munanuudleid kuuma vee ja viie minuti tassisupiga.
Täna siis hommikul kell 8.30 pidin olema juba linna teises otsas ning minusugusele õhtuinimesele oli see väljakutse. Sealt läksime edasi konverentsile, kus ma ideaalis oleksin pidanud inimestele tutvustama meie toote- ja teenusevalikut, aga selle asemel kuulasin hoopis huviga, mida teised meie omad rääkisid neist toodetest. Sest kui aus olla, ma ei tea midagi neist. Veel.
Meie põhiline reklaam seisnes teleekraanis, kus jooksid reklaamid. Muidugi hästi vahva oli see, et üsna suure osa ajast oli elektrikatkestus(vähemalt selles osas, mis toitis väljapaneku putkasid). Ruumi oli samuti vähe ja inimesi oli vähem, kui arvasin. Käisin kuulamas kolme nö seminari teemadel : andmebaasi haldamine, "mõtlev arvuti" ja pilveteenused.
Päris vahva oli see, et hommikust kuni lõpuni välja oli pidevalt muutuv rootsilaud. Kahjuks ma ei taibanud eriti süüa.
Siis, kui mina pidin otsad kokku tõmbama, algas muidugi Lehe käsitööõlu degustreerimine ja valati veinid ka välja.
Õhtu poole mõtlesin härrase uut kontorit külastada ja ühtlasi tegin esimest korda tutvust tema töökaaslastega. Viisakuse mõttes võtsin kaasa suure pitsa Americanast (kus tehakse ilmselt Eesti parimaid pitsasid). Kes selle üle ikka kurvastaks ja muidugi võeti rõõmuga vastu. Pitsa oli muidugi halapenodega ja asi läks pisut käest ära. Aga see polnud veel midagi.
"Kust sa tulid, et pitsat tõid?"
"Ma tulin.....bussiga"
Otsustasime härrasega enne lahkumist teha väikese lauajalka mängu, palusin veel, et ta eriti ei üritaks. Teised kaks siis nii muuseas imbusid ka meie ligi ja vaatasid mängu. Tegid siis ettepaneku, et teeksime paarismängu. Ma muidugi peksin enamus ajast tühja. Teised olid muidugi aina kajakas, eriti kui ma pidin peale lööma ja väravavaht mitte kuidagi hakkama ei saanud. Võitsime ja ma olin eufoorias. Alles autos jõudis kohale, et ma olin selles mängus ikka jõle sitt. Aga härrasmehed, nagu nad olid, lasid mul võita. Selleks pidid nad olema veel sitemad kui mina ja see vaatepilt ajaks juba igaühe naerma. Seepärast nad seal siis nii seletamatult rõõmsad olidki ja kõõksudes naersid.
Esimene kohtumine well done!
Peale seda vahvat ja imeliselt õnnestunud külastust suundusime härrasega Stroomi randa piknikule. Terve rand kubises tervisesportlastest. Me istusime pingi peal ja õgisime. Rammus biskviidirull näppus istus morsaproua Geete, vaatas mööda tuhisevaid inimesi ja oli neile moraalseks toeks.
Sadama- ja linnatuled püüdsid pilku. Vähemalt vaade oli ilus.. nii kaua kui minu suunas ei pidanud vaatama.
Nädalavahetusel käisime härrasega Jõgeval ja seal sai vist kahe kuu energiavarud pekkidele lisaks pressitud. Tudengielu elan küll - null privaatsusega ühiselamus, kus juskui keegi kellegiga ei arvesta. Aga samas ma pelmeeni-kiirnuudli elu peal ei ole, söön ikka täisväärtuslikku ja võimalikult tervislikku toitu. Aga seekord Jõgevale minnes oli küll tunne, nagu oleksin just saabunud vangilaagrist ja viimased paar nädalat pole toitu näinud. Ja see kõik oli nii maitsev, et ma hakkasin isegi punast peeti sööma. See on uskumatu - varem ajas punane peet mind iiveldama.
Loomulikult suure õgimise vahepeal unustasin end eksamile registreerida, mis toimus esmaspäeval. Tund ja 22 minutit peale registreerimise lõppu tuli see muidugi meelde. Seega esmaspäev läks nahka ning magasin hoopis poole lõunani õndsat und. Vabal päeval lennati muidugi tööasjadega turja, nii palju siis puhkepäevast. Õhtul läksime raamatukogusse, Timo õppis sõbraga testiks, mina tegin tööasju. Kuna ma olen stabiilselt näljane ja tähelepanuhäiretega, siis ma mõtlesin rohkem toidust, kui tööst. Õnneks olin ma TUCi küpsiseid kaasa ostnud, et mitte päris nälga surra. Aga sellest tekkis omaette probleem - need ei mahtunud tervelt suhu ja tükk haaval hammustada oleks olnud ebaviisakas. Siis hakkasin neid risti endale suhu laduma, aga kes mind vähegi teab, siis mu suu on kitsam kui tihase rosin. Pärast poolt pakki küpsiseid olid mu suu umbes nii katki, nagu oleks mõlemasse suunurka vähemalt poole joonistusbloki jagu paper cut'e teinud.
Teisipäeval sai end kontorisse lohistatud ja selle päeva jooksul läks vist kõik ahtrisse, mis minna sai. Esiteks ma unustasin lõunasöögi koju ning mul polnud ka sularaha, et minna lähimasse söögikohta. Pood oleks olnud liiga kaugel. Nii ma siis närisingi hommikusöögiks kaasa võetud banaani ja kohukest terve päeva peale. Kuna olin väsinud ja söömata, siis mingi hetk ei suutnud üldse enam keskenduda. Ja siis kui energia justkui tagasi tuli, siis läks nii kiireks ja päev oligi läbi. Sain ka teada, et pean järgmisel päeval konverentsile minema. Üllatus missugune, aga see tilluke ühikakapp ei ole äärest ääreni täis viisakaid riideid ja päris kalosside ja traksipükstega ka minna ei taha. No lõpuks ikka sai peale kalosside ka selga-jalga venitatud...
Kiirustasin, et auto peale saada ja unustasin rahakoti tööle. Koos ühikakaardiga. Ühikatädi õnneks oli nii vahva, et lasi tuppa ilma kaardita aga paraku külmkapil on selline paha komme, et too ilma raha ja poekülastuseta ei täitu. On rajakas, eks. Esiteks tegin inventuuri ja viskasin ära kõik hallitanud asjad (tegelt mul tavaliselt kõik ei hallita, aga pärast pikki nädalavahetusi üks-koma-teine asi ikka pahaks läheb). Siis tegin uuesti inventuuri ja lugesin üle kõik oma kaks tomatit ja kartulimaitseaine.
Kuna viimati sõin normaalselt eelmine õhtu (Hesburgeris... kui nüüd järgi mõelda, siis ei söönud normaalselt), siis nälg ei andnud kannatada. Ma mõtlesin, et kas saaks ja kas oleks mõistlik neti kaudu tellida aasia restost koju toitu ja maksta neti teel (resto asub 100m kaugusel) või kuller pussitaks mind selle peale. Surra veel ei tahtnud ning too õhtu sai minust vist natuke rohkem tudeng. Tegin munanuudleid kuuma vee ja viie minuti tassisupiga.
Täna siis hommikul kell 8.30 pidin olema juba linna teises otsas ning minusugusele õhtuinimesele oli see väljakutse. Sealt läksime edasi konverentsile, kus ma ideaalis oleksin pidanud inimestele tutvustama meie toote- ja teenusevalikut, aga selle asemel kuulasin hoopis huviga, mida teised meie omad rääkisid neist toodetest. Sest kui aus olla, ma ei tea midagi neist. Veel.
Meie põhiline reklaam seisnes teleekraanis, kus jooksid reklaamid. Muidugi hästi vahva oli see, et üsna suure osa ajast oli elektrikatkestus(vähemalt selles osas, mis toitis väljapaneku putkasid). Ruumi oli samuti vähe ja inimesi oli vähem, kui arvasin. Käisin kuulamas kolme nö seminari teemadel : andmebaasi haldamine, "mõtlev arvuti" ja pilveteenused.
Päris vahva oli see, et hommikust kuni lõpuni välja oli pidevalt muutuv rootsilaud. Kahjuks ma ei taibanud eriti süüa.
Siis, kui mina pidin otsad kokku tõmbama, algas muidugi Lehe käsitööõlu degustreerimine ja valati veinid ka välja.
Õhtu poole mõtlesin härrase uut kontorit külastada ja ühtlasi tegin esimest korda tutvust tema töökaaslastega. Viisakuse mõttes võtsin kaasa suure pitsa Americanast (kus tehakse ilmselt Eesti parimaid pitsasid). Kes selle üle ikka kurvastaks ja muidugi võeti rõõmuga vastu. Pitsa oli muidugi halapenodega ja asi läks pisut käest ära. Aga see polnud veel midagi.
"Kust sa tulid, et pitsat tõid?"
"Ma tulin.....bussiga"
Otsustasime härrasega enne lahkumist teha väikese lauajalka mängu, palusin veel, et ta eriti ei üritaks. Teised kaks siis nii muuseas imbusid ka meie ligi ja vaatasid mängu. Tegid siis ettepaneku, et teeksime paarismängu. Ma muidugi peksin enamus ajast tühja. Teised olid muidugi aina kajakas, eriti kui ma pidin peale lööma ja väravavaht mitte kuidagi hakkama ei saanud. Võitsime ja ma olin eufoorias. Alles autos jõudis kohale, et ma olin selles mängus ikka jõle sitt. Aga härrasmehed, nagu nad olid, lasid mul võita. Selleks pidid nad olema veel sitemad kui mina ja see vaatepilt ajaks juba igaühe naerma. Seepärast nad seal siis nii seletamatult rõõmsad olidki ja kõõksudes naersid.
Esimene kohtumine well done!
Peale seda vahvat ja imeliselt õnnestunud külastust suundusime härrasega Stroomi randa piknikule. Terve rand kubises tervisesportlastest. Me istusime pingi peal ja õgisime. Rammus biskviidirull näppus istus morsaproua Geete, vaatas mööda tuhisevaid inimesi ja oli neile moraalseks toeks.
Sadama- ja linnatuled püüdsid pilku. Vähemalt vaade oli ilus.. nii kaua kui minu suunas ei pidanud vaatama.
Comments
Post a Comment