On budget pulmad
Olen viimasel ajal nii vähe jõudnud (loe: viitsinud) blogisse uusi sissekandeid kirjutada, et lausa piinlik hakkab.
Käes on suur muutuste aeg. Ei taha veel tühja rõõmustada ja kirjutada, sest kui ei tule oodatud rõõmusõnumeid, siis jube nadi on end välja vabandada. Mitte, et ma tahaks ebaedu varjata. Ma võiksin sellest lausa terve eepose kirjutada.
Täna jätaks aga selle eepose vahele ning kirjutaks hoopis... jah, arvasite ära - pulmadest.
Tegelikult on jube hea kirjutada sellel teemal. Võib-olla ei ole sellest eriti hea lugeda, kuid see aitab mõtteid korrastada ja selgemat ülevaadet saada.
Kaks nädalat tagasi kohtusime oma pulmavanematega ning rääkisime kokku pool maad ja ilma. Tõesti, kui me oleks päris oma aruga hakanud seda kõike tegema, oleks tulnud sellest tagasihoidlik teepidu, nagu kirjutasin. Ainuke erinevus oleks vast olnud, et ehk läheb hästi ja ei pea sama kleiti selga venitama, millega esimesse klassi läksin.
Põikasin ka ükspäev pruudisalongist läbi, et näha, kas minusugustele maalt ja obesega inimestele ka kleiti leidub. Ma küsiks selle peale, kas päriselt ka krooni ajal pidi lauale lajatama rohkem kui kümme tuhat krooni, et saada kena pulmakleit?
Ma pigem ostaksin endale sellise raha eest SELLE ja 125 pakki (rohkem kui 18kg) Kalevi Kasekese batoone.
Tordimeister sai ka selline, kelle töö on teada ning see on nii imeilus kui ka imemaitsev. Kooki tuleb oma 11kg. Suu saab pisut magusaks küll, ma loodan.
Lilled saame odavamalt tutvuste kaudu. Esialgu plaanime osta hunniku valgeid roose ja ülejäänud kasvatame ise - lavendlit ja kipslille.
Ka oleme leidnud fotograafi, kes hädast välja aitab. Tõlk on omast käest võtta. Samuti juuksur ning lilleseadja ühes isikus.
Kutsete kavand on valmis, mõned pisiasjad vaja teha ja lisada.
Ütleks tegelikult, et üsna asjalik töö on ära tehtud ning ühtlasi tahaks tänada kõiki abistavaid käsi.
Saksamaal on läinud juba suureks sagimiseks. Pulmauudis levis kulutulena ning juba (saate aru, JUBA) proovivad naised kleite selga ja ostetakse lennupileteid ära. Pruudil ei ole kleiti. Pruutneitsidel ei ole kleite. Aga pulmakülalised, kes pole veel kutsetki saanud, on oma kleidivaliku juba varsti teinud ning võivad hommepäev startida. Hold your horses, people.
Kuna päritolu arvestades tuleb kahe kultuuri "kokkupõrge", siis tulevadki pulmad Eesti-Saksa segapulmad.
Ütleme nii, et ega eestlased pole vist kunagi pulmi väga tagasihoidlikult pidanud, aga sakslased....
Peale selle, et üks õige pulm ei kesta kunagi ühe päeva (nagu ma aru sain, siis mingi aeg oli see vist isegi ebaseaduslik), siis näiteks üks vahva pulmatraditsioon olevat ka selline, et pulmakülaliste hulgas on üks peigmehe vana armastus, kes terve õhtu jooksul üritab peigmeest ära võrgutada. Kui ei õnnestu, siis õnnesoovid pruutpaarile. Kui õnnestub, siis noh... mis siis ikka :D
Aga seal on traditsioonid erinevad piirkonniti.
Läbi ema suu kuulsin jutustusi vanaema noorpõlvest. Tema oli küll põline sakslane, kuid ei elanud Saksamaal. Tema suguvõsa elas koos paljude teistega Ukrainas suures sakslaste kogukonnas, mis oli sinna tekkinud Katariina II tegutsemise ajal 18.sajandil. Kui sakslased läksid, võtsid nad kaasa nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik.
Kui keegi tahtis pulmi pidada, siis loomulikult ei olnud ühel perel kõigi piduliste jaoks kasvõi söögiriistasidki. Niisiis, peiupoisid võtsid kaenlasse suured korvid ja mitu pudelit kangemat. Käisid ukselt uksele ning palusid nõusid. Sellisteks puhkudeks olid kõik pered oma nõude alla kirjutanud initsiaalid, et pärast saaksid asjad tagasi õige omaniku kätte. Perepea, kes loovutas oma nõud peo tarvis, sai pudelist lonksu ning siis pidid ka peiupoisid lonksu võtma. Nii oli kombeks.
Selline nõude kogumine võttis vahel aega mitu päeva, sest palju ikka üks inimene juua jaksab. Õhtuks koperdasid purjus peiupoisid nõudega kohale ning järgmine päev mindi lihtsalt uuele ringile.
Miks Eestis küll selliseid kombeid ei ole......
Käes on suur muutuste aeg. Ei taha veel tühja rõõmustada ja kirjutada, sest kui ei tule oodatud rõõmusõnumeid, siis jube nadi on end välja vabandada. Mitte, et ma tahaks ebaedu varjata. Ma võiksin sellest lausa terve eepose kirjutada.
Täna jätaks aga selle eepose vahele ning kirjutaks hoopis... jah, arvasite ära - pulmadest.
Tegelikult on jube hea kirjutada sellel teemal. Võib-olla ei ole sellest eriti hea lugeda, kuid see aitab mõtteid korrastada ja selgemat ülevaadet saada.
Kaks nädalat tagasi kohtusime oma pulmavanematega ning rääkisime kokku pool maad ja ilma. Tõesti, kui me oleks päris oma aruga hakanud seda kõike tegema, oleks tulnud sellest tagasihoidlik teepidu, nagu kirjutasin. Ainuke erinevus oleks vast olnud, et ehk läheb hästi ja ei pea sama kleiti selga venitama, millega esimesse klassi läksin.
Põikasin ka ükspäev pruudisalongist läbi, et näha, kas minusugustele maalt ja obesega inimestele ka kleiti leidub. Ma küsiks selle peale, kas päriselt ka krooni ajal pidi lauale lajatama rohkem kui kümme tuhat krooni, et saada kena pulmakleit?
Ma pigem ostaksin endale sellise raha eest SELLE ja 125 pakki (rohkem kui 18kg) Kalevi Kasekese batoone.
Tordimeister sai ka selline, kelle töö on teada ning see on nii imeilus kui ka imemaitsev. Kooki tuleb oma 11kg. Suu saab pisut magusaks küll, ma loodan.
Lilled saame odavamalt tutvuste kaudu. Esialgu plaanime osta hunniku valgeid roose ja ülejäänud kasvatame ise - lavendlit ja kipslille.
Ka oleme leidnud fotograafi, kes hädast välja aitab. Tõlk on omast käest võtta. Samuti juuksur ning lilleseadja ühes isikus.
Kutsete kavand on valmis, mõned pisiasjad vaja teha ja lisada.
Ütleks tegelikult, et üsna asjalik töö on ära tehtud ning ühtlasi tahaks tänada kõiki abistavaid käsi.
Saksamaal on läinud juba suureks sagimiseks. Pulmauudis levis kulutulena ning juba (saate aru, JUBA) proovivad naised kleite selga ja ostetakse lennupileteid ära. Pruudil ei ole kleiti. Pruutneitsidel ei ole kleite. Aga pulmakülalised, kes pole veel kutsetki saanud, on oma kleidivaliku juba varsti teinud ning võivad hommepäev startida. Hold your horses, people.
Kuna päritolu arvestades tuleb kahe kultuuri "kokkupõrge", siis tulevadki pulmad Eesti-Saksa segapulmad.
Ütleme nii, et ega eestlased pole vist kunagi pulmi väga tagasihoidlikult pidanud, aga sakslased....
Peale selle, et üks õige pulm ei kesta kunagi ühe päeva (nagu ma aru sain, siis mingi aeg oli see vist isegi ebaseaduslik), siis näiteks üks vahva pulmatraditsioon olevat ka selline, et pulmakülaliste hulgas on üks peigmehe vana armastus, kes terve õhtu jooksul üritab peigmeest ära võrgutada. Kui ei õnnestu, siis õnnesoovid pruutpaarile. Kui õnnestub, siis noh... mis siis ikka :D
Aga seal on traditsioonid erinevad piirkonniti.
Läbi ema suu kuulsin jutustusi vanaema noorpõlvest. Tema oli küll põline sakslane, kuid ei elanud Saksamaal. Tema suguvõsa elas koos paljude teistega Ukrainas suures sakslaste kogukonnas, mis oli sinna tekkinud Katariina II tegutsemise ajal 18.sajandil. Kui sakslased läksid, võtsid nad kaasa nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik.
Kui keegi tahtis pulmi pidada, siis loomulikult ei olnud ühel perel kõigi piduliste jaoks kasvõi söögiriistasidki. Niisiis, peiupoisid võtsid kaenlasse suured korvid ja mitu pudelit kangemat. Käisid ukselt uksele ning palusid nõusid. Sellisteks puhkudeks olid kõik pered oma nõude alla kirjutanud initsiaalid, et pärast saaksid asjad tagasi õige omaniku kätte. Perepea, kes loovutas oma nõud peo tarvis, sai pudelist lonksu ning siis pidid ka peiupoisid lonksu võtma. Nii oli kombeks.
Selline nõude kogumine võttis vahel aega mitu päeva, sest palju ikka üks inimene juua jaksab. Õhtuks koperdasid purjus peiupoisid nõudega kohale ning järgmine päev mindi lihtsalt uuele ringile.
Miks Eestis küll selliseid kombeid ei ole......
Comments
Post a Comment