Üks oktoobrikuu pühapäev

Eile oli selline huvitav päev, et sinna mahtusid igasugused emotsioonid ühest äärmuses teise. Päev algas nii pahasti, et jonn tuli peale.
Laupäeva öösel läksin peale pikka ja väsitavat tööpäeva ühikasse. Ei hakka siin peensusteni laskuma, aga üldisemalt öeldes oli (pehmelt öeldes) üsna ebamugav seal olla. Hommikul pidin umbkaudu kell 7 ärkama ning olin plaaninud võtta öötundidest viimast. Aga vat sa nalja. Keegi teine võttis mu une kujundamise enda kätesse ning magada sain hoopistükkis ligi 3-4h ja seda ka vahepeal ainult paarikümne minuti kaupa.
Hommikul, kui pidin ärkama, siis ei suutnud end liiutada ega silmigi avada ning seega lükkus ärkamine edasi viimase sekundini. Pea valutas päris korralikult, tuikusin ning pea käis ringi. Nimelt pidin jõudma Tartu rongile, et Jõgevale sõita ning Timo perega kohtuda. Suhteliselt vahva on seda teha, kui olemine on nii paha, et tahtsin oksendada ning väljanägemine ka umbes sama paha, kuna teised tahtsid oksendada.
Rongis ei suutnud ei korralikult magama jääda ega ka õppida, kuna keskendumisvõime oli alla nulli. Nii palju siis eksamiks kordamisest....

Lõpuks jõudsin Jõgevale. Teised läksid kogudusse, kuid kuna arvasin, et ei peaks seda vastu, siis jäin üksi nende poole, jõin teed ja lösutasin diivanil nagu muidusööjast naabrikass.
Veetsime seal lõunapooliku ning enne nelja suundusime taaskord Tallinna poole.
Nimelt oli Timo korterikaaslane teinud talle sünnipäeva sellise kingituse, nagu kaks piletit Peeret Oja stand-up'ile "Kui loll võib inimene olla". See oli muideks lisaetendus, aga terve Nordea kontserdimaja oli puupüsti rahvast täis.
Minusugusele inimesele, kes on lapsest peale vaadanud selliseid asju nagu Kitsas king ja Kreisiraadio, siis võib arvata, et selline huumor täitsa meeldib. Noh.. parasjagu. Lasin seal teises reas vahepeal sellist kajakat, et piinlik hakkas lausa. Kuid samas näost oli näha, et mul polnud pooltki nii piinlik, kui oli Timol minu pärast.