See oli meie suvi

Ma päris täpselt ei tea, mis selle sündroomi nimi on, aga ma käin tihtipeale oma vanu blogipostitusi lugemas ja itsitan pihku oma naljade pärast. Lihtsalt on naljakas lugeda minevikumina mõtteid ja tegevusi.

Aga lugedes mõtlesin, et peaks selle juunikuise kanuumatka lõpuks siis ikkagi avaldama.
Mõelda vaid, kui vahva oleks seda 50 aasta pärast lugeda.
Kui väga hästi läheb, peaks saama mingi aeg valmis ka video sellest matkast, mida vend GoPro'ga filmis. Ning peaks kätte saama ka kõik need imelised, vahvad, naljakas pildid. Kõik meie eneseületused, ärevad ja ekstreemsed hetked, pettumusmomendid, laagriplatsilaul ja õhtused ühised söömaajad... ja loomulikult matka viimased 15 minutit, kui lõpuks jõudsime järve poini, mida me terve aeg igatsesime näha. Kuidas me hõiskasime ja rõõmustasime keset neid kõrgeid laineid, mis kohati üle kanuu ääre kokku lõid. Kuidas terve maailma energia meisse ühtäkki kogunes pärast kohutavat rammetust, kui kanuu kanuu järgi  rõõmuhõisete saatel järve sõudis. Kuidas kõik( no vähemalt mina) rõõmupisaraid peita üritasid ja naerusuised näod uhkelt üksteise pilku püüdisd. Kuidas kaldale jõudes me üksteist poolsurnuks kallistasime ja kuidas me siis pragunenud ja kuiva käe/näo nahaga, päikese käes ära põlenud põskede ja sasiste juustega autos haisemise saatel kodu poole sõitsime....
See oli meie suvi...