Puhata tahaks

Puhata viimasel ajal saanud ei olegi. Siin ja seal on mõnes mõttes sirtsutada saanud, et nagu oleks puhkus ja nagu ei ole ka. Üsna pingeline periood on olnud. Tööpäevad näevad ligikaudu sellised välja, et hommikul ärkan nii hilja, kui võimalik, lähen töötan oma ~11 tunnised tööpäevad ära ja öösel saan koju. Paremal päeval jõuan ühistranspordiga, halvemal juhul lähen jala. Kodus hea õnne korral jõuan süüa ja dušši all käia. Vahel aga "toetan korra voodi äärele ja puhkan jalga" ning ärkan kell neli varahommikul selle peale, et jalad surevad teksades ära ja jakk poob. Hommikul jälle hea õnne puhul jõuab süüa ja dušši all käia, enne, kui pean juba trammile jooksma.
Ehk siis ma unistan puhkamisest nagu tiirane mära unistab täkust.
Ja vabadel päevadel läheb pool päeva reisimise peale, et üldse Pahkla koju jõuaks. Ning ma ei tea miks, kuid mul on kadunud oskus lõõgastuda.
Ja viimasel ajal pole lõõgastumisest haisu ka olnud. Töö vaheldus õppimisega ja lihtsalt vaba aega olemiseks praktiliselt polnudki. Kuid pingutamine kandis vilja.
Sügisest olen Tallinna Ülikooli psühholoogia tudeng.
Selles erialas oli üheks kriteeriumiks ka sisseastumiseksami sooritamine. Psühholoogia sisseastumiseksam koosnes kolmest osast: kirjalik test, grupitöö ja individuaalne vestlus.
Test meenutas oma olemuselt IQ testi, seal oli loogika ja matemaatika küsimusi, puudutas ka üldist informeeritust, poliitikat ja ajalugu.
Grupitöös tuli arutleda teemal, mille sai valida kolmest juhuslikust teemast, hiljem tuli mõtted esitada "vastasgrupile" ja vajaduse korral tuli oma seisukohti kaitsta.
Vestlus oli lihtsalt vajalik inimese tundmaõppimiseks.
Selle kadalipu käisid läbi need, kes polnud kuldmedalistid jne. Need kes juba registreerides omasid uhket 100 punkti, neil oli omaette kemplemine. Ülejäänud ~450 pidid eksami sooritama. Ma olin sooritajatest pingereas üheksas. Natuke uhke tunne oli küll.
Ja ilmselt vastuste ootamise periood oli pingelisem veel, kui eksamite vahel jooksmine.
Andis terviselegi tunda.
Nüüd on üks nädalavahetus "puhkust olnud" aga puhata ikka ei oska, seega tööle tulles olen põhimõtteliselt ikka sama väsinud.

Ja magada saab ka vaid nii, et öö jooksul 2638 korda ärkab üles. Kord on külm, siis on palav. Padi on ebamugav, keegi häälitseb. Siis on liiga vaikne, et mugavalt magama jääda. Siis on nina kinni. Jalg sügeleb. Õhku pole. Uks on lahti. Ja hommikul ärkad 3 tundi enne äratuskella puruväsinuna üles ning peaaegu agressiivselt vaatad iga kolme minuti tagant hirmuga kella, et ega juba pool tundi möödas pole ning ega juba 'ärkama' ei pea. Samal ajal vägisi sunnid end magama, aga hirm selle ees, et magama enam ei jää, on liialt suur, et magama jääda. Makes any sense?