Jalgrattamatk Oru poodi

Ma eile tegelikult kirjutasin peaaegu terve postituse valmis aga siis otsustas bloggeri app nalja visata ja niisama heast peast kustutas kõik ära. Ole sa tänatud, et vähemalt pealkirja alles jätsid.

Igatahes tahtsin ma rääkida meie imelisest jalgrattamatkast, kus me rohkem kui nelja tunni jooksul läbisime ligikaudu 15 km. Viimase peal saavutus.
Läksime kolmekesi: mina, Timo ja Riko, kes mu selja taga istus.
Über alles eesmärk oli jõuda Oru poodi ja osta kohupiima ning piima. Siinkohal oleks ka sobilik rääkida Oru kaubanduskeskuse suurusest ja kaubavalikust. Seal oli umbes kaks juustu, üks oli väiksem, teine suurem. Muidu oli sama juust. Valik saiade vahel oli ka raske - vanem ja värskem. Okei, võib-olla ma õige pisut liialdan. Üks juust oli veel.

Kuid matk kulges kurviliselt, et saaksin neile näidata kohalikke võlusid ja vaatamisvärsusi, milleks oleksid näiteks rapsipõllud, maa-alused jõed, Tuhala kirik, kabelid, kurjad naabrikoerad, Eesti võimsaim energiasammas, nõiakaev, kohalikud parmud, äiaauk, Oru siilid ja Polli loomaaed.

Timo väntas mu isa Rootsi aegset armeejalgratast, mis kaalub umbes sama palju, kui ta ise. Tee peal tuli teha õige mitu pausi, kuna meie kodukant on lihtsalt niivõrd kaunis, et lubamatu on mööda sõita. Näiteks kaesime me üle kohaliku karstiala nähtavad imed, Tuhala kiriku ja selle kõrval asuva surnuaia. Viisime ka lilli mu vanavanemate hauale. Veidi jalutasime seal ning Riko soovis ruttu sealt ära minna, sest äkki keegi tuleb ja annab meile kõigile peksa. Hetk enne oli meist möödunud käimistoega(Hollywoodi filmide alusel omavad seda kõik väga vanad pensionärid) pensionär ja tema oligi ainus elav hing selles kohas. Riko vist teda pidas silmas.

Säravaid hetki oli terve see pärastlõuna täis. Eeskätt muidugi Riko tõttu, sest see kolme aastane jõnglane pole suu peale kukkunud. No tegelikult omajagu on ka, aga see teda veel peatanud pole.
Näiteks olime me Polli loomaaia juures ja ütlesin talle, et kitsedega üheskoos on lambad ka. No tema mitte ei näinud, kuigi istus Timo kukil ja kõõritas. Mõne aja pärast ütleb: "Seal on lambad...Jumal küll."

Kruiisis seal kukil ringi ja üks hetk kurtis, et ta käed on külmad. Tegin nalja, et hoia Timo kõrvadest kinni ja soojenda. Riko pool häbenedes siis arvas, et ta ei taha, kuna need on sitased.

Oru suurim vaatamisväärsus oli siilipoiss. Üks hetk lihtsalt patseeris üle tee. Näitasin Rikole teda. Tal oli muidugi üsna huvitav. Peale seda vaese poisikese pea oli mõtteid siilidest vist nii täis, et kõik metaalused kubisesid ja tunglesid siilidesest ta arust. Iga mätas, känd, puukoor ja mudakamakas oli siil. Muidugi mu lemmik oli see, kui Polli "loomaaia" juures oli tee ääres pabul hobusesõnnikut, mille auto oli kaheks sõitnud. Õudu täis lapsehääl Timpsi kukilt kostis seepeale:" Vaata... Surnud siilipoiss!"

Veel leidsime me tee äärest kohutavalt palju maasikaid, millest oli patt mööda sõita. Ilmselt põiepausi tegev autojuht või külakoer ei vali kohta, kuhu pissida, aga me lohutasime end sellega, et just oli vihma sadanud.
Korjasime seal siis maasikaid, Riko kommenteeris kuidas tegelikult konnasid pole vaja karta.
Üks hetk arvas noormees Riko, et oleks hea mõte visata autot kiviga. Reaalsuses ta muidugi üle kahe meetri seda kivi ei visanud, kuid siis oleks hilja riidlema hakata, kui ta juba välja visata jõuab. Ütlesin, et saab ta kerepeale, meie käest ja emme-issi käest, kes trahvi maksavad ja onu käest ka, kelle auto see on.
Tuli mõne aja pärast teine auto, Riko juba võttis maast kivi ja vaatas kättemaksuhimulise kauboi näoga (filmides olen näinud küll sellist nägu) auto poole. Ennetavalt hakkasin juba mölisema nagu mul kombeks on. Ütlesin, et tõepoolest saab ta meilt varsti kerepeale. Ta siis ülbelt üle õla vastas, et parem saab onult peksa. Ehk siis meie peks ei kõlba, nii peen noormees. Võõras onu võib nüpeldada palju torust tuleb, aga kui valida oleks, siis meie ei tohiks kerepeale anda.
Ärge saage valesti aru. Me ei poolda lastepeksu ega üldse peksu. Aga see on tavaliselt mõjuv vahend kõnes, kui sul pole aega rääkida kümneminutiline moraalijutt.

Riko leidis endale ka sõbra Oru poe eest. Rikost ~2 aastat vanem poiss tuli rattaga meie ette sõitma ja muidugi alailma silmanurgast piilus, kas me ikka näeme, mis ta teeb. Riko küll pakkus krõpsu ja šokolaadi ja et mängime tagaajamist, aga ta ei tahtnud(ok, ma rohkem pakkusin). Niisiis nende mängud piirdusid sellega, et poiss kimas eest ära ja Riko jooksis järgi.

Teine kord panen pildid ka.