Feeling natural
Ühesõnaga... here it comes.
Mu toas käib mingi ebareaalselt nahaalne hiirenärakas. Okei, hiired on muidu täitsa nunnud olevused, poleks isegi nende vastu eriliselt midagi, kes toas sigatsemas käivad, kui nad ei sigatseks. Makes sense.
Üks hommik ärkasin hullu krõbistamise peale üles. Kui istukile tõusin, jäi korraks vakka. Aga jätkas mõne hetke pärast. Unesegases olekus võttis aega, et aru saada, et tegemist on hiirega. Viskasin teda esimese laua peal ette juhtuva esemega. Jäi vait. Õnneks! Ja sai edasi magada? Lol, nope. 15 sekundi pärast jätkas veel hullemini. Näitasin valgust siis sinna poole telefoniga. Kaks säravat pisikest rosinasilma vahtisid vastu. Siis avastasin et ta oli mu koolikotist, mille lukk jäi pooleldi lahti, välja kiskunud saiakese koti ning selle vedanud toa keskele põrandale. Ma ei kujuta ette, kuidas suutis selline väike olevus nii palju krabinat teha. Ju ta siis näris ja kraapis nelja jalaga korraga selle kilekoti otsas.
Kuna ta vait ei suutnud olla, ajasin ta paar korda isegi toast välja. Aga kuna tuba nii palav oli, ei raatsinud ust kinni täitsa panna, jätsin ikka tsipa praokile. Aga kuna see sitaratas mingit süütunnet ega hirmu ei tunne, siis nii kui tagumiku voodile toetada sain, oli ta uuesti platsis ja driftis kilekotiga toapõrandal ringi. Suht närvi ajas kui aus olla, kell oli kuskil 5 hommikul ka muideks. Lõpuks ikkagi panin ukse kinni, praadisin ja kärssasin seal toakuumuses aga vähemalt ei olnud mingit unekahjurit enam mu toas.
Ning veel üks uudis. Riko (kes veel ei tea, siis ta on mu imearmas vennapoeg) õppis täna ninanokkimise ära. Suhu ta neid maiustusi ei pistnud, aga kuna otseloomulikult kõige loogilisem võimalus on need mu padja sisse pühkida, siis ta seda ka tegi. Kui päevaunest üles ärkas, oli ta nägu kaetud mõnusate kuivanud ninakollidega. Aga peaasi, et laps ei nutaks, eksole. (Ma loodan, et teil nüüd tekkis isu)
Ta on muideks üks kõige mugavamaid väikeseid mehikesi, keda ma tean. Täna istus ta mu süles ning näitasin talle telefonist lastelaule. Kuna käed väsisid pika hoidmise peale ära, siis toetasin käed telefoniga lauale, selle peale tegi ta pahakspaneva ohke ja tiris mu käed uuesti enda nina ette, et end siis mugavalt sisse seada. Hiljem panin telefoni tema kätte. Ka see variant talle ei sobinud. Ta tõstis mu käed ülesse, pistis telefoni pihku ning viskas oma loivad laiali ja nautis.
Aga nüüd aitab küll.
Head ööd.
-Geete
Mu toas käib mingi ebareaalselt nahaalne hiirenärakas. Okei, hiired on muidu täitsa nunnud olevused, poleks isegi nende vastu eriliselt midagi, kes toas sigatsemas käivad, kui nad ei sigatseks. Makes sense.
Üks hommik ärkasin hullu krõbistamise peale üles. Kui istukile tõusin, jäi korraks vakka. Aga jätkas mõne hetke pärast. Unesegases olekus võttis aega, et aru saada, et tegemist on hiirega. Viskasin teda esimese laua peal ette juhtuva esemega. Jäi vait. Õnneks! Ja sai edasi magada? Lol, nope. 15 sekundi pärast jätkas veel hullemini. Näitasin valgust siis sinna poole telefoniga. Kaks säravat pisikest rosinasilma vahtisid vastu. Siis avastasin et ta oli mu koolikotist, mille lukk jäi pooleldi lahti, välja kiskunud saiakese koti ning selle vedanud toa keskele põrandale. Ma ei kujuta ette, kuidas suutis selline väike olevus nii palju krabinat teha. Ju ta siis näris ja kraapis nelja jalaga korraga selle kilekoti otsas.
Kuna ta vait ei suutnud olla, ajasin ta paar korda isegi toast välja. Aga kuna tuba nii palav oli, ei raatsinud ust kinni täitsa panna, jätsin ikka tsipa praokile. Aga kuna see sitaratas mingit süütunnet ega hirmu ei tunne, siis nii kui tagumiku voodile toetada sain, oli ta uuesti platsis ja driftis kilekotiga toapõrandal ringi. Suht närvi ajas kui aus olla, kell oli kuskil 5 hommikul ka muideks. Lõpuks ikkagi panin ukse kinni, praadisin ja kärssasin seal toakuumuses aga vähemalt ei olnud mingit unekahjurit enam mu toas.
Ning veel üks uudis. Riko (kes veel ei tea, siis ta on mu imearmas vennapoeg) õppis täna ninanokkimise ära. Suhu ta neid maiustusi ei pistnud, aga kuna otseloomulikult kõige loogilisem võimalus on need mu padja sisse pühkida, siis ta seda ka tegi. Kui päevaunest üles ärkas, oli ta nägu kaetud mõnusate kuivanud ninakollidega. Aga peaasi, et laps ei nutaks, eksole. (Ma loodan, et teil nüüd tekkis isu)
Ta on muideks üks kõige mugavamaid väikeseid mehikesi, keda ma tean. Täna istus ta mu süles ning näitasin talle telefonist lastelaule. Kuna käed väsisid pika hoidmise peale ära, siis toetasin käed telefoniga lauale, selle peale tegi ta pahakspaneva ohke ja tiris mu käed uuesti enda nina ette, et end siis mugavalt sisse seada. Hiljem panin telefoni tema kätte. Ka see variant talle ei sobinud. Ta tõstis mu käed ülesse, pistis telefoni pihku ning viskas oma loivad laiali ja nautis.
Aga nüüd aitab küll.
Head ööd.
-Geete
Comments
Post a Comment