Green thumb

Täna oli esimene päev, mil pärast nädalajast toas pesitsemist oma nina vähe kauemaks õue pistsin. Asjalood on siis nii, et inimese moodi käimine raskusi ei tekita aga arvestades minu stiili võtab vähe tuikuma küll ja peas lõikab ka normaalselt.

Igatahes.. päev ei olnud küll tihe, aga võrreldes eelnevate päevadega oli tegemist maa ja ilm. Tuleb end lõpuks ju jalgele ka ajada. Päeva esimene pool möödus sellegi poolest toas. Mängisin ema ja Mariga kaarte. Ema liitus hiljem ning selle ajaga sõlmisime Mariga kokkuleppe, et kes teatud arvu mängudest kaotab, peab poisile, kes talle meeldib, oma tunnetest rääkima. Mängisime nii kaua, kuni mu võiduseis oli märgatav. Siis ta otsustas, et ta enam mängida ei taha ja ta läheb õue.
Õues sai veidi emat aidatud ja oksi tassitud, kitsetallesid kussutatud ja vaatasin ka jänkubeebid üle. Lihtsalt hüpersuper armsad. Salaja tohib ainult piiluda, muidu jänkuema pahandab. Ja siis kuskil majakese põhjas karvakuhila all on pisikesed minijänkud, kes igati meenutavad oma ema, ainult et nad mahuvad peopessa.. ja pead on kuidagi imelikult suured. Aga sellegipoolest on nad kohutavalt armsad.
Veel sai üsna palju harrastatud piltide tegemist. Talvel sellist pildistamissoovi pole, aga kevadest kuni sügiseni - anna ainult ette. Tahate näha? Isegi kui ei taha, siis näitan


Krookused armsakesed

Niisama lilli pildistamas, mida põllul vähegi näen

Jälle krookused

Ja jälle krookused....

Snoop Tiger

Veidi muid krookuseid

Lagendik päikeseloojangus

Oops, see läks vähe nihu. Toeta pead vasakule õlale ja see pilt tahab sulle öelda, et igaüks vajab veidike hellust

See pilt sai tehtud veidi enne põgenemist

Mis põgenemisest on jutt, sa küsid? Põgenesin metssigade eest :) Taaskord. Mõtlesin et olen veidi loovam, sumasin kummikutega vees ja samas tahtsin näha, mis linnud padrikus vees sulistasid. Siis kui peale lindude veel röhkimist ja raskel sammul vees jooksmist kuulsin, mis minu poole suundus, läks natuke palju rohkem kiireks. Otsisin sobiva puu mille otsa ronida ja kükitasin seal paar minutit, kuni sulin ja röhkimine kaugemaks jäid. Siis hakkasin üle põllu jälle tee peale minema, aga prillide koju jätmine ja liigne päikeseloojangu vahtimine tegid ka karuteene, kuna mitte mütsigi ei näinud. Kaugele vaatamisel virvendab nii või naa kõik aga kui lähedale üritasin vaatada, siis oli ka päris hea, kuna kõige muu taustal vahtis vastu negatiivis päike. What kind of sorcery is this?! Ehk siis metslooma haisu järgi orjenteerusin. Kui see ninna hakkas, siis jäin seisma ja kuulasin ja kui midagi ei kuulnud, siis läksin edasi.
Ma praegu ei viitsi väga rohkem kirjutada.

Adios amigos ja muud tegelased
-Geete