G. T

Jellõu.
Mina siin jälle.
Saaremaa reis oli otšen guud, enamus sõidu ajast peksin üksinda pagassi-istmel sleepi majja. Kord kukkus kellegi magamiskott pähe, kord sain kilekoti mustri näkku aga uni oli vähemalt hea. Mõnus oli seal, äge elamus.
Btw, taaskord armusin merre..
Käisime laagris maastikumängu asjus, Veronika ja Joel majandasid, meie ( ja i Mait i Steffi) olime moraalne tugi ja niisama ilusad. Tegelt natuke aitasime ka. Eriti südantsoojendav oli see, et mu ~ eakaaslased arvasid, et ma olen tädi.. No olengi, kahekordne, aga mitte selles mõttes.. nad arvasid, et ma olen neist piisavalt palju vanem, et mind tädiks kutsuda. (Y)
Ööhäire oli chill, pidin "tont" olema, fliistekiga põõsas kükitama, seda siis kella kolme paiku öösel, inimesi hirmutama ja siis ootama, ootama, ootama. Vahepeal jalad ei tahtnud enam kanda ja olin kadakapõõsas külili, näoli, selili..
Kuute rühma tuli ehmatada, esimeste emotsioon mu hirmsa etteaste peale absoluutne null. Vaatasid minu poole ja kõndisid siis tuimalt edasi. Vahepealseid nelja suutsin korralikult ehmatada. Ja viimased kõndisin enamvähem samamoodi mööda, nagu esimesed aga kostus ka "LAMEE!!!" Tänks, düüd.
Üks Mihkel arvas et mu nimi on Gt :) Tükk aega mõtles ja küsis, et misasja, ainult G ja T on su nimi v ??

Aga ei, muidu oli äge. Iga asja peale oli vabandus "Me oleme Kohilast". Mul polnud sööginõud kaasas, läksin kööki : "Tere, ma olen Kohilast... mul pole sööginõusid."
Hiljem kui sööki läksin võtma, siis üks poiss ütles teisele "Oh, see on jumala äge! Pole teda siin varem näinudki"
siis olin natuke selline .
Mulle usaldati ka fotograafi amet.

Kodus olen natuke neegerdanud, selle "hooaja" viimase nõelraviprotseduuri elasin ka üle. Kooli ajal siis uuesti.

Alustasin ka funfunfunraamatu pidamist. Trippide ja muude sündmuste jutukesed ja nö iseloomustavad esemed leiavad oma koha selles märkmik-vihik-raamatus.

Igatahes, ma ei viitsi enam kirjutada.
Adios amigos ja muud tegelased
   -G.