Et siis..... pulmakleidist
Pulmade planeerimise sujub täitsa hästi... mõne väikse mööndusega. Nimelt tellisin oma pruutkleidi briti õmbleja käest Liverpoolist. Eile sain lõpuks kleidi kätte ning tuli välja, et pruut peab ilmselt pulmapäeval koju jääma, kuna mitte midagi ei ole selga panna. Kleit on väike!!
Eks ma vahetevahel natuke kahtlesin ka oma toiduvaliku tervislikkuses ning mõtlesin, et ega need mini muffinid enne und liiast ei ole või kas vahvlid vahukoorega on parim võimalik hommikusöök. Olgu, tegelikult ma neid igapäevaselt ei söö ka, aga küllap siis piisavalt. Samas mulle tundus natuke võimatu, et umbes kuu ajaga olen kaks korda sama paksu naha selga visanud. Kleiti selga proovides ma tagumikust kaugemale ei jõudnudki. Nagu ma siin blogis varem kirjutanud ka olen - ma kardan, et pean pulmadeks selga venitama sama kleidi, millega esimesse klassi läksin ja see vist mahuks ka paremini, kui praegune pulmakleit.
Kahtlus natuke näris ning mõtlesin, et kas tõesti olen ma nii palju juurde võtnud?! Võtsin siis mõõdulindi pihku ja hakkasin kleiti uurima. Ma ei kujuta ette, kellele see kleit õmmeldi, sest suurused ei vastanud mitte kuidagi neile numbritele, mis ma õmblejale saatnud olin.
Kuna ma ei hakka seda tagasi Inglismaale saatma, sesta see on nii ajakulukas ja pulmad on juba kuu pärast, siis mis muud ikka üle jääb kui õmblusmasina taha istuda ja käed käiku lasta. Kleit on imeilus, kuid selleks, et see selga ka mahuks, peab ilmselt pisut kleidisaba ohverdama.
Tegelikult tekitas parajalt tuska küll - ma saatsin kõik võimalikud mõõdud ja rohkemgi kui ta palus, kuna ma tahtsin kindel olla, et see selga läheb. Kuid kuna ei olnud aega pahane olla, vaid tuli kiiresti mõelda asjale lahendus, siis tänu sellele ma ilmselt ei olegi hüsteeritusenud, plaaninud rasvaimule minna ega pulmi ära jätta, vaid kavandasin kiiresti kõige potentsiaalsema võimaluse, kuidas ma oma ahtri kleidi sisse mahutatud saan.
Täna käin kangapoest läbi ning esmaspäeval saan juba asja kallale asuda.
Samuti lähme täna Timole ülikonda ning kingi vaatama ja vormistame dokumendid ära.
Eks ma vahetevahel natuke kahtlesin ka oma toiduvaliku tervislikkuses ning mõtlesin, et ega need mini muffinid enne und liiast ei ole või kas vahvlid vahukoorega on parim võimalik hommikusöök. Olgu, tegelikult ma neid igapäevaselt ei söö ka, aga küllap siis piisavalt. Samas mulle tundus natuke võimatu, et umbes kuu ajaga olen kaks korda sama paksu naha selga visanud. Kleiti selga proovides ma tagumikust kaugemale ei jõudnudki. Nagu ma siin blogis varem kirjutanud ka olen - ma kardan, et pean pulmadeks selga venitama sama kleidi, millega esimesse klassi läksin ja see vist mahuks ka paremini, kui praegune pulmakleit.
Kahtlus natuke näris ning mõtlesin, et kas tõesti olen ma nii palju juurde võtnud?! Võtsin siis mõõdulindi pihku ja hakkasin kleiti uurima. Ma ei kujuta ette, kellele see kleit õmmeldi, sest suurused ei vastanud mitte kuidagi neile numbritele, mis ma õmblejale saatnud olin.
Kuna ma ei hakka seda tagasi Inglismaale saatma, sesta see on nii ajakulukas ja pulmad on juba kuu pärast, siis mis muud ikka üle jääb kui õmblusmasina taha istuda ja käed käiku lasta. Kleit on imeilus, kuid selleks, et see selga ka mahuks, peab ilmselt pisut kleidisaba ohverdama.
Tegelikult tekitas parajalt tuska küll - ma saatsin kõik võimalikud mõõdud ja rohkemgi kui ta palus, kuna ma tahtsin kindel olla, et see selga läheb. Kuid kuna ei olnud aega pahane olla, vaid tuli kiiresti mõelda asjale lahendus, siis tänu sellele ma ilmselt ei olegi hüsteeritusenud, plaaninud rasvaimule minna ega pulmi ära jätta, vaid kavandasin kiiresti kõige potentsiaalsema võimaluse, kuidas ma oma ahtri kleidi sisse mahutatud saan.
Täna käin kangapoest läbi ning esmaspäeval saan juba asja kallale asuda.
Samuti lähme täna Timole ülikonda ning kingi vaatama ja vormistame dokumendid ära.
Comments
Post a Comment