Novot nalja

Ma usun, et paljud on kuulnud sellisest toredast asjast nagu geopeitus. Nendele, kes veel ei tea, siis  sellest saab täpsemalt lugeda SIIT. Lühidalt on geopeitus vabatahtlike poolt koostatud aarete võrgustik, mille otsimiseks antakse kordinaadid ja vahel vihje. Aare pole iseenesest suurt midagi, leidmisrõõm on põhiline. Aare sisaldab pisut träni ja logiraamatut, kuhu kirjutatakse natuke juttu ja mis aardest võeti, mis asemele pandi.

Kuna Pahkla raketibaasi territooriumile on peidetud neid päris mitu, otsustasime vennatütrega aardejahi teha. Valisime välja kolm üksteisele lähedalasuvat aaret – Kivikuninga, Mari nutukivi ja Kuulikese. Esimesed kaks paiknesid metsas aruvate rändrahnude läheduses, aga Kuulikese aare oli peidetud kuhugi nõukaaegse  ehitise juurde (mingisugune soomukite parkimismaja, mille otsas on vahitorn).

Sinna minnes said autoga vastutulevad inimesed naerda ka – mul oli täis dress seljas ja kärutasin ema vana koliseva linnarattaga läbi aukude.

Igatahes, kolmest aardest leidsime üles vaid kaks. Leidmata jäi aare vana militaarehitise juures, kuigi käisime seal 2 korda ja kokku kulutasime seal aega ca. 45 minutit. 

Kivikuninga aaret käisime kord juba Timoga otsimas, seega see kord lasin Maril seda otsida. Kahjuks andsin liiga täpsed ja lihtsad vihjed. Ta lihtsalt luges sammud kokku, näitas näpuga aarde asupaigale ja küsis: „See vä?“

Mari nutukivi aaret otsisime ka üsna kaua. Tänu ühele eelnevale pilti sisaldavale logile, mis oli tehtud geopeituse kodulehele, me selle lõpuks leidsime. Seal võtsin mingisuguse mälukaardi, kuid pole siiani julgenud vaadata, mis seal peal on.

Muidugi sai metsas ka natuke draamat. Peale selle, et me mõlemad kardame sipelgad ning terve raketibaasi ala on suhteliselt ühtlaselt kaetud sipelgatega, siis üks meist veel südamepõhjani solvus, et „aare“ päriselt ka ei koosnenud millestki väga väärtuslikust. Meid oli kaks, aga võite kümme korda arvata, kes see oli. 

Pahklas on vahvad naabrid teinud tervisespordiraja üle põldude ja läbi metsa, mida me ka uurimas käisime. Esiteks on see terve teekond piltilus ning lisaks on nii mõnus pehme rada ja kaunis loodus, et läheks sinna või telkima. 

 

Metsast pilte pole, kuna oli juba hämar, aga metsas sees tundus kõik nii ürgne ning tundsin end imepisikesena nende suurde puude ja küngaste vahel. Päris pimedas sinna jooksma ei julgeks minna, kuna mul ilmselt poole tee peal lööks kõhu lahti iga raksu ja krõpsu peale. 

Lisaks toimus vahepeal Pahkla-Angerja külapäev, kus tuli kokku kohalik rahvas ning inimesed, kes on selle kandiga seotud. Oli väike laada moodi asi, kus usinad isetegijad tõid müügiks enda tehtud kraami ning kuigi müüjaid ei olnud just palju, oli igasugust kraami küll üsna palju - käsitöö kehahooldustooteid, suitsusinki ja liha, vorsti, kangastelgedel tehtud kaltsuvaibad ja käsitsi tehtud linikud, koogikesed, saiakesed ja värsked pannkoogid otse pannilt, paberist punutud korvid ja puust nikerdisi...

Teabetoas oli väljas näitus, kus terve ruum oli täis igasugust käsitööd, laulis Pahkla külakoor ning Prillimäe lasteaia lapsed. Tehti ka külanäidendit (mida vaadates vähemalt mina kõhtu kinni hoidsin)

ning sportmänge. 

Pahkla laulukoor oli muideks veel nii hea, et kutsuti "lavale" tagasi, et nad laulaksid veelkord, kuidas 13. juuniks pruuniks saab.

Ning noh... see väike asi veel, et me kolisime. Sellest varsti pikemalt. Kirjutaks juba täna, kuna õhin on suur, aga väsimus on täna kahjuks suurem. Vaadake nii kaua pilti, kuidas me oma uues kodus maiustame.