Lugu sellest, kuidas ma šoki sain.

Tegelikult see pole eriliselt pikk lugu ega ka niivõrd sisukas... ega üldse tegelikult oma olemuse poolest pole eriline lugugi. Kuid kuna ma ise ei ole just igapäevane baaride, pubide ja klubide külaline, siis ÕNNEKS on mul veel nooremast põlvkonnast jäänud mälupildile võrdlemisi rikkumata mulje. Mis siis, et pean tunnistama, et mu põlvkond ON hukkas, siis kuni eilse päevani ma veel arvasin, et samas arenemisruumi on... näiteks võrreldes mõne eelneva põlvkonnaga.

Ma nüüd siin jälle räägin avameelselt kõigest, sest mis siin ikka häbeneda on.
Eile oli siis selline huvitav päev, et poole päeva pealt läks restoran külalistele kinni, ning toimus Eesti rugbyliidu iga-aastane pidulik hooaja lõpu"tseremoonia", mille hulka kuulus koosolek meenutamaks säravamaid hetki, rugbyliidu presidendi kõne, tänuavaldused, tunnutustuste jagamine ja meenete üleandmine, mainekaimate ja silmapaistvamate mängijate tunnustamine .... ja muidugi rikkalik söök ning jook.

Üks hetk sigines kohale imelikult mitu neiuohtu tütarlast, kes kohe päris ausalt ei mängi kuskil rugbyt. Okei, kellegi tiiva alla nad seal siis ujusid. Ühesõnaga olid lellelehmapojad ja ära ju ajada ei saa ometigi. Ei olnud plaanis ka ja ei olnud ju põhjust tegelikultki. Kõigil oli hea tuju ja hea olla. Lõpuks, kui kõik juba auru all olid, siis aina avameelsemaks mindi. Lõpuks ilmus mu boss (kes mängib ka rugbyt ning oli selle ürituse üks korraldaja, osaleja, võõrustaja ja külaline kõik korraga) leti taha, kellegi naise kontsaking oli käes. Ta ka päris täpselt ei teadnud, kust see tuli või miks see kellegi jalast üldse leidis tee kellegi kätte... aga kui oled joonud, siis tundub iga idee äärmiselt hiilgav. Ja siis talle karjuti, et lase õlle täis. Ma muidugi panin käe vaadikraanile ette ja kukkusin õiendama, nagu mul kombeks on. Aga siis ta ütles tegelikult täitsa õigesti, et kui tüdruk end üleval pidada ei oska ja ise nii loll on, siis miks mitte. Noh, asi muidugi lõppes sellega, et see oli ääreni õlle täis ning mingi tüüp rüüpas lõpuks avalikult sellest kingast õlle. Ning kui ta selle kenasti ära tegi, sai veel aplausi osaliseks. Ning kinga omanik kepsutas pärast rõõmsalt õllest läbi ligunenud kingas ringi, nagu poleks midagi juhtunudki. Mind korraks huvitas tegelikult, et mis maitsega see kossiõlle olla võis, aga siis tuli okse kurku ja ma enam ei taha teada...

Sel üritusel oli ka paar kaudses mõttes väliskülalist, nagu näiteks inglise saadik ja walesi lord - ma ei tea, kas ma tollest viimasest olen siin varem juttu teinud, aga niisama minin ära, et tegemist on väga laheda vanaga.
Igatahes, inglise keelt kõnelev seltskond parkis end baarileti ümbrusesse ära ja ajasid viisakalt omaette asju seal ja siis tuli allkorruselt trepist üles üks neiu, kelle refleksid ei olnud tänu joodud alkoholikogusele just parimad, ning ta ei jõudnud käsipuust õigel ajal haarata ning komistas kogemata sellele saadikule (oli vist saadik ikka...) otsa. Meesterahvas pööras ennast, et vaadata, mis toimub. Tüdruk kohe naeratas viisakalt ja ütles nii muuseas ning sellise lihtsuse ja siirusega, et ei kahtleks sekundikski, et see tuli siiralt südamepõhjast. Need sõnad, mis ta ütles sellele britile, kõlasid just täpselt niimoodi :


"Oh, I'm sorry! It's just that I'm sooooo horny."


Ma mäletan, et esiteks ma ei suutnud sellele kohe reageeridagi kuidagi, vaid vahtisin seda, mis just juhtus ning seedisin seda pisut, enne kui täies mahus kohale jõudis, mida ta just ütles.

















Ma isegi vist jätsin too hetk korraks õlle valamise pooleli ja ütlesin pisut liiga kõva häälega "mida perset"



Maiteagi nüüd... Vanasti läksid piigad rehetubadesse magama, mis olid muust elamisest pisutki eraldatud ja laulsid õhtahämaruses enamvähem, et "poisid, tulge tupele" << päris tõsiselt.

Ma ei oskagi öelda, kas praegu on siis toimunud noorte ühiskonna areng või hoopis alaareng. Aga samas, alaareng on ka areng.