Howdy

Ma nüüd veel ei teagi, kas see blogipost tuleb üsna massiivne või väga pealiskaudne. Asi on lihtsalt selles, et uurimustöö vajab tegemist ja homme on eesti keele proovieksam. Või siis nagu stendil kirjas olid : eesti keele eksami proovieksam.
Igatahes, palusin isat.. võinoh, ütlesin emale et ta ütleks isale, et proovieksamiks ostaks ühe valge šokolaadi ja mingit jooki. Ema veel genereeris, et banaane on ka vaja sinna. Ma veel ei tea täpselt milleks, aga eks siis saab teada... Nüüd tuli isa koju ja tõi viis või kuus erinevat šokolaadi, kaks kahe liitrist pudelit vett ja ligi kaks kilo banaane....japs. I think i'm gonna eat 'til i throw up. Aga see on areng. Ühekanda matemaatika lõpueksamiks ostis ta mulle fatburnerit.

Olen juba mõnda aega mõelnud siia üles visata pildid ühest majanduse tunnist. Rühmatööna pidime koostama nö ajalehe Kohila sündmustest. Rühmas olid peale minu Piret, Lia, Laura ja Marcus. Me otsustasime kollase ajakirjanduse kasuks... tunni lõpuks mul kõhulihased valutasid. Miks küll... ? Kuna Laura on meist ainuke normaale ja esimene põhjus võiks olla aga see, et Pireti fantaasial ei ole piire.

Marcus oma täies hiilguses. See jäi veel poolikuks, aga keda huvitavad need meeletult põnevad TÕESTISÜNDINUD lood Kohilast, siis ilmselt on võimalik seda pilti eraldi avada ning peaks pisut suuremalt olema, kui see siin.. ma arvan..

 Vaade mu aknast umbes poole kaheksa paiku hommikul. Uhh, kena oli kohe, mis siis et õues paugub oma -25*C.

Ja siiis... 30 minutit hiljem ja 8 km kaugemal... sama hommik.


Tegelikult oli plaanis veel kirjutada, aga kuna käisin pesus vahepeal ja tegin pauside ajal sadaüks teist toimetust, siis nüüd on meelest läinud.


Nüüd on kõik tähtsam vist öeldud. Kui meenub see, mis enne kirja tahtsin panna siis no worries, ka see jõuab siia ükskord...

PS. vastukaja kommentaaride või like/dislike näol oleks väga viis. Jään ootama..

Aga praegu head õhtut.
-Geete