^-^
Blogimine on selline kahe otsaga asi. (Doh, kell on veerand kaksteist pühapäeva öösel, siis kui peaksin tulevaseks nädalaks välja magama but are you f'ing kiddin' me, just siis tulevad parimad mõtted)
Et siis, blogi on selline kahe otsaga asi. On tore blogida, mulle meeldib. Paljudesse postitustesse saab panna tükikest ennast, sellisena nagu ma olen. Lollakas, totter, seosetu, kohati loov, tihti liiga tundeline, vinguv ja palju muud. Saan ühe postitusega teada anda oma tegevustest enamusele, kes mu käekäigust huvi tunnevad. Blogimine annab võimaluse oma mõtteid organiseerida, teha need selgeks ja arusaadavaks(niivõrd kuivõrd.)
Aga oma tegevuste, plaanide ja muude kirjapanek ja interwebsis ilmutamine võtab ära selle üllatusmomendi, mida mulle meeldib vahetevahel tekitada. Kaob ära salapära.
Iseenensest mugav on see, et kaovad ära need nö "korduma kippuvad küsimused". Aga kui olen millegi pärast juba mitu päeva elevil ja tahan kellegile rääkida, siis vahel response on midagi seesugust "A, ja, ma tean juba. Lugesin su blogist"
Besides that, meie peres on küll juba jõulumeeleolu käima tõmmatud.
Isegi mu potilill on kulda ja karda täis. See kõlas nagu mul/meil oleks ainult üks lill... Lihtsalt mu voodi ees on üks selline jube kiiresti kasvav roniv soolikas, mis kasvad imelikult ümber kassi kraapimispuud meenutava posti.
Õhtuti on nii mõnus jõulukuuse...pisikeste tulekesi vaadata ümber mu akna. Need valgustavad tuba liiga palju, et uinuda ei saaks, aga need on liiga ilusad, et seinast välja tõmmata. Seega olen iga õhtu tõsise dilemma ees.
Aga head aega.
Geete
Et siis, blogi on selline kahe otsaga asi. On tore blogida, mulle meeldib. Paljudesse postitustesse saab panna tükikest ennast, sellisena nagu ma olen. Lollakas, totter, seosetu, kohati loov, tihti liiga tundeline, vinguv ja palju muud. Saan ühe postitusega teada anda oma tegevustest enamusele, kes mu käekäigust huvi tunnevad. Blogimine annab võimaluse oma mõtteid organiseerida, teha need selgeks ja arusaadavaks(niivõrd kuivõrd.)
Aga oma tegevuste, plaanide ja muude kirjapanek ja interwebsis ilmutamine võtab ära selle üllatusmomendi, mida mulle meeldib vahetevahel tekitada. Kaob ära salapära.
Iseenensest mugav on see, et kaovad ära need nö "korduma kippuvad küsimused". Aga kui olen millegi pärast juba mitu päeva elevil ja tahan kellegile rääkida, siis vahel response on midagi seesugust "A, ja, ma tean juba. Lugesin su blogist"
Besides that, meie peres on küll juba jõulumeeleolu käima tõmmatud.
Isegi mu potilill on kulda ja karda täis. See kõlas nagu mul/meil oleks ainult üks lill... Lihtsalt mu voodi ees on üks selline jube kiiresti kasvav roniv soolikas, mis kasvad imelikult ümber kassi kraapimispuud meenutava posti.
Õhtuti on nii mõnus jõulukuuse...pisikeste tulekesi vaadata ümber mu akna. Need valgustavad tuba liiga palju, et uinuda ei saaks, aga need on liiga ilusad, et seinast välja tõmmata. Seega olen iga õhtu tõsise dilemma ees.
Aga head aega.
Geete
Comments
Post a Comment