Uus hingamine..?

Olen vist siin blogis umbes kümmet erinevat postitust alustanud sõnadega "pole ammu kirjutanud, aga.." kuid seekord on see piinlikult tõsi. Ja no mis mul ikka muud öelda on, kui siis tulevikus paremini. Paraku see on ka ilmselt pigem selline suusoojaks jutt. Umbes nagu kui kohtad vana tuttavat, keda pole vähemalt 5 aastat näinud ning peale seda veidi piinlikku viisakuste vahetamist ütled "eks suhtleme siis". 

 Ei hakka mingeid lubadusi tegema seoses postituste sagedusega (ega kvaliteediga) , sest järsku selgub, et luiskan ja siis võin ilmselt oma paradiisi pääsemise plaanidele juba eos hüvastijätuks lehvitada. 

Aga miks siis üldse jälle otsa lahti teen? Tuleb tunnistada, et kui ei tundnud mingit imelikku pseudokohustust seoses kirjutamisega, siis mulle täitsa meeldis seda teha. Ja lisaks olen veider kombinatsioon isikuomadustest, mis mängivad üksteisele vastu - näiteks tahaksin tegeleda millegiga, mille üks osa oleks esinemine (kes ei tahaks saada tunnustust, eksole), aga olen liialt introvert, et tunda end mugavalt seltskonnas, mis on suurem kui vaid mina ise. Ja mis siis oleks parem lahendus kui oma kodu mugavusest kirjutada ning olla õndsas teadmatuses sellest, kuidas enamus siis hukkamõistu täis silmadega mu vaimusünnitisi loevad. 

 

"Sissejuhatusest" vist piisab. Viskan paar pilti ka meie hilinenud talvest ja järgmise korrani. Võib-olla.