Juuni vä
Ma pole taaskord pool igavikku siia pilkugi visanud. Veel vähem kirjutanud. Nüüd lugesin mõnda blogi ja mõtlesin, kui paganama laisk ma olen, et blogida ei viitsi/jõua. Ma nüüd täpselt ei oska ära otsustada, kumma kaela ma selle lükata saaks.
Aga täna viskasin korra pilgu peale ja on sa püha taevane arm. Ühtäkki käib blogi lugemas päevas 100-200 inimest ja ma pole päris kindel, mida nad siit tahavad.
Igatahes, vahepeal olin puhkusel. Aga samas traditsiooniliseks puhkuseks seda nimetada ei saa, kus käidaks ära korra maal, minnakse välja, magatakse kaua ja tõotatakse iseendale, et hakatakse paremaks inimeseks. Ütleme nii, et kaks esimest sellest nimekirjast sai täidetud sõna-sõnalt. Teiste juurde ei jõudnudki.
Kes siis veel ei tea, käisime väikese kaheksaliikmelise seltskonnaga kanuumatkal. See kestis 7 päeva ja 6 ööd. Elu kulges tsivilisatsioonist eemal jõel ja metsas. Magasime telkides, nosisime kiir- ja pakitoite. Korra ka kala. Külmetasime hästi palju, sest et noh... Eesti. Saime rahet ja vihma ja tuult ja tormi. Põhja-Eesti sai lund ka, aga oh õnne, meil piirdus asi vaid kestva rahega ning öödega, kus oli küll 3, küll 5 kraadi. Magamiskotid pidasid vastu min 10 kraadi ja nii me siis lõdisesimegi.
Vingumisainest jaguks paksu romaani tarvis, aga samas oli häid hetki ka. Ning tagantjärgi mõeldes, kui villased sokid jalas on ja magu on ahjusooja toitu täis pargitud, oli matk igatima vahva ja negatiivsus ununeb kiiresti. Möödas on vaid üks nädal, aga kui keegi ütleks, et tavai, pakime ja uuesti minek, siis ma võibolla mõtleks ainult paar minutit ja asuksin pakkima.
Selle suure vingumise saatel sai siiski läbitud 150+km. Vahel kadus lootus ja motivatsioon täielikult ning olime juba minetanud algse eesmärgi jõe läbi teha. Kuid viimased jõuraasmed said kokku kogutud ja lõpetatud. Ma vist korjasin eelviimasel õhtul apaatsuse metsast peale, sest järgmine päev oleks ma nagu mõlaga pähe saanud. Keset usinat aerutamist läks mul ühtäkki meelest ära, mida ma peaks parasjagu tegema ja avastasin end mitu minutit hiljem poolküürakil kanuus ning imetlesin oma kummikute imetabast mustrit.
Ma nüüd liialt palju ka rääkida ei taha, sest oli nagu plaan matka iga päev üksikasjalikult ette võtta ja lahti kirjutada. Kui kedagi teist ei huvita, siis vähemalt mul on kunagi põnev lugeda ja oma lastelastele kiidelda, et olin mina noorena alles spordinaine. Aasta otsa dresse jalga ei aja aga vot, siis sõitsime ühtäkki läbi Eesti pikima jõe nagu naksti.
Omme jälle.
Aga täna viskasin korra pilgu peale ja on sa püha taevane arm. Ühtäkki käib blogi lugemas päevas 100-200 inimest ja ma pole päris kindel, mida nad siit tahavad.
Igatahes, vahepeal olin puhkusel. Aga samas traditsiooniliseks puhkuseks seda nimetada ei saa, kus käidaks ära korra maal, minnakse välja, magatakse kaua ja tõotatakse iseendale, et hakatakse paremaks inimeseks. Ütleme nii, et kaks esimest sellest nimekirjast sai täidetud sõna-sõnalt. Teiste juurde ei jõudnudki.
Kes siis veel ei tea, käisime väikese kaheksaliikmelise seltskonnaga kanuumatkal. See kestis 7 päeva ja 6 ööd. Elu kulges tsivilisatsioonist eemal jõel ja metsas. Magasime telkides, nosisime kiir- ja pakitoite. Korra ka kala. Külmetasime hästi palju, sest et noh... Eesti. Saime rahet ja vihma ja tuult ja tormi. Põhja-Eesti sai lund ka, aga oh õnne, meil piirdus asi vaid kestva rahega ning öödega, kus oli küll 3, küll 5 kraadi. Magamiskotid pidasid vastu min 10 kraadi ja nii me siis lõdisesimegi.
Vingumisainest jaguks paksu romaani tarvis, aga samas oli häid hetki ka. Ning tagantjärgi mõeldes, kui villased sokid jalas on ja magu on ahjusooja toitu täis pargitud, oli matk igatima vahva ja negatiivsus ununeb kiiresti. Möödas on vaid üks nädal, aga kui keegi ütleks, et tavai, pakime ja uuesti minek, siis ma võibolla mõtleks ainult paar minutit ja asuksin pakkima.
Selle suure vingumise saatel sai siiski läbitud 150+km. Vahel kadus lootus ja motivatsioon täielikult ning olime juba minetanud algse eesmärgi jõe läbi teha. Kuid viimased jõuraasmed said kokku kogutud ja lõpetatud. Ma vist korjasin eelviimasel õhtul apaatsuse metsast peale, sest järgmine päev oleks ma nagu mõlaga pähe saanud. Keset usinat aerutamist läks mul ühtäkki meelest ära, mida ma peaks parasjagu tegema ja avastasin end mitu minutit hiljem poolküürakil kanuus ning imetlesin oma kummikute imetabast mustrit.
Ma nüüd liialt palju ka rääkida ei taha, sest oli nagu plaan matka iga päev üksikasjalikult ette võtta ja lahti kirjutada. Kui kedagi teist ei huvita, siis vähemalt mul on kunagi põnev lugeda ja oma lastelastele kiidelda, et olin mina noorena alles spordinaine. Aasta otsa dresse jalga ei aja aga vot, siis sõitsime ühtäkki läbi Eesti pikima jõe nagu naksti.
Omme jälle.
Juhuuuu!! Kirjuta veel!:)
ReplyDelete