Siia jälle ära eksinud.

Ma olen väsinud. Väsinud kõigest. Väsinud õppimisest, olemisest, rabelemisest, mõtlemisest.. hingamisest? Väsinud kõigest. Koolist saabudes on pime. See 20 minutiline bussis loksumine tundub terve igavikuna, kuna nukker-hall hämar taevas vahib vastu või siis uni tikub silma. Isegi end üllatab see, aga olen hetkel isegi liiga väsinud, et suve soovida. Et istuda ja puhata ja hingata vabamalt. Pole kaua nii tundnud. Aga sellest hoolimata tuleb selg sirgu lükata ja edasi trügida. Ja raske on kõige selle vahele nükkida midagi, mis ka endale rõõmu või mõnu pakub. Vihkan seda, kuidas kõik see on muutnud mu suhtumist inimestesse. Mis siis, et nad on mul sügaval südames, olen liiga väsinud, et näidata.
Aga täna oli tore. Väga tore. Õhtu ma mõtlen. Tahaksin tänada neid toredaid inimesi.