Uus hingamine*

Tihti taban end mõttelt, et mu blogi lihtsalt seisab interneti avarustes ning kogub tolmu. Ei arene, ei liigu, ei ela. Enam kui 300 postitust, esimesed aastast 2010. Tänagi tagasi vaadates veidi sentimentaalsed.

Kirjutanud olen alati, enamasti küll sahtli põhja ämblikele lugemiseks. Endale ka, kui tuleb tuju ebamugavust tunda.
Google'sse nime sisse lüües tuli aga ette seesama piinlike hetkede sisukord, seega otsustasin 14 aastat vana blogi hoopis millekski enesele seeditavamaks teha. Kõik paarsada postitust sai arhiveeritud, soovi korral saan nüüd neid jutte koos enda sahtli ämblikega lugeda.

Kuid teatud loov energia tahab ikkagi välja saada, endale sobiva koha leida ja kanda kinnitada. "Mõistusega metsas" tundus nagu hea koht, kus seda saab soovi korral teha. Olgu see siis mistahes kujul tekstijupi näol, või hoopis mõne õnnestunud foto. Kes teab... (selgelt mitte mina)

Aga mõtetele kodu andmine kõlab nagu hea mõte. Ehk läheb idanema ja sellest kasvab päriselt midagi sellist, mis on väärt üles kirjutamise vaeva. Või siis vähemalt on kümne aasta pärast jälle võimalus aega sisustada enda piinliku avaliku jalajälje kustutamisega.