Meie elu Moree's

Kui eelmine kord sai sellel kohal ja teemal üsna lühidalt peatatud, siis täna võib juba pikemalt rääkida. Sellel lihtsalt põhjusel, et asjad on piisavalt paika loksunud ja lahtiseid otsi on tunduvalt vähem.
Saabusime siia ju nii, et meil ei olnud ei kohta ega rahagi, ka tööd ei olnud silmapiiril. Räägib vist enda eest, kui väga meile elu Stanthorpes ei meeldinud, et sealt ilma plaani pidamata jalga lasime.

Moree võib iseenesest olla koht, millest paljud võib-olla kaarega mööda käivad. Selle lühikese siinveedetud aja jooksul olen pidanud ootama politseikoera järgi, kes autovarga jälge ajades meie aeda hüppas ning kuidas vanatädikest toidukohast paarikümne meetri kaugusel rööviti, kuigi inimesed istusid sealsamas. Ent seni ei ole see olnud tegur, mis paneks mõtlema, et järsku ei ole see koht, kus peatuda tahaks.

Miski on justkui veidi hinge pugenud. Võib-olla need inimesed, kes sind parasjagu ei röövi või aknaid sisse ei loobi..?
Tegu on väikelinnaga ning seda annab tunda. Tänaval vastu jalutava tädikese näol on lai naeratus ning küsib, kuidas läinud on, mis siis, et pole varem kohtunud. Ja vastus sellele küsimusele ei pea olema piinlikult viisakas "Hästi, ning sul?". Olgu, enamjaolt ilmselt ongi, kuid oleneb olukorrast. Aga tundub olevat üsnagi tavaline, et vastus on aus ning kui läheb kehvasti, siis öeldaksegi. Ei panda nii palju aega ja energiat võltsfassaadi loomisele, et näidata kui hästi kõik läheb. Läheb sitasti ja nii ongi.

Ilmaennustust vaadates ei pane kulmu kergitama, kui järgmised 5 päeva lubab 35 kraadi sooja. Alla 30 ei ole siin veedetud ajal seni olnud . Hakkab vaikselt harjuma. Ilmselt plussiks on ka see, et siinkandis ei ole kuigi niiske ja lämbet kuumust tuleb harva ette. Õhtud on ideaalsed, et lühikeste riietega aias istuda ja külma joogi libistamise saatel kaarte mängida või tähti vaadata. Vahel tuleb koduste järgi igatsus peale ning siis vaatan taevasse ja otsin mõne ereda tähe ning mõtlen, et oeh, järsku me vaatame mõlemad praegu sama tähte. Ning siis meenub, et perse küll, esiteks ei näe nad seal teiselpool maakera ühtegi tähte praegu ning veelvähem samasid tähti.

Aga too serblaste perekond, keda eelmine kord moka otsast mainitud sai, on meid juba üsnagi omaks võtnud. Tunne on hea, tõsiselt. Nagu oleksime teretulnud, samas seda olen mitmes kohas tundnud.  Näiteks on tänaval ligi tuldud uurima, et kust me pärit oleme (kuna omavahel suhtlesime eesti keeles) ja on öeldud, et oleme teretulnud ning soovitud edu edasistes tegemistes. Kas pole mitte südantsoojendav?

Kui pead kõige osas improviseerima - kuidas elektrit ja valgust õue saada, kuidas ja mille peal süüa teha, kuidas ja mida toidutegemisel kasutad ja mida teha, kui kuumaaluseid ei ole. 

Tavaline õhtupoolik Moree tänavatel. 

Sipelgatõrje täies hoos. 

Need tõpranahad ju pressivad end igale poole. 

Õhtuse kaardimängu katkestas pisike geko. Jube armas tegelane oli tegelikult. 

Kui on vaba päev ja ausalt ei viitsi riideid vahetada ning pood on linna teises otsas, aga samas ei taha autoga ka minna, ent vetsupaber on otsas. 

Aga tervitan teid palmi alt ja varsti kirjutan jälle!