Brisbane - Stanthorpe - Texas - Moree

Vahepeal oleme üsna palju liikunud ja muutunudki on palju. Mis täpsemalt, sellest siis kohe lähemalt. 
Järgnev tekst on kirja pandud jooksvalt kahe viimase nädala vältel. 




Brisbane (11. märts - 17.märts)

Käes on neljapäev ning lõpuks sain oma tax file numbri. Kuna iseenesest ei ole plaanis kauaks siia jääda, siis ei taha ka end siduda nii kauaks selle tax file numbri ootamisega (mis võib võtta kuni 28 tööpäeva). Helistasin maksuametisse ning esimesel katsel pärast 7 minutit ootamist anti eitav vastus ning öeldi, et pean siiski ootama, kuna tegu on konfidentsiaalse isikliku infoga. Heakene küll. Helistasin veidi aja pärast tagasi ning minu õnneks vastas teine neiu ja tema oli rõõmsalt kohe valmis numbrit andma, kui seletasin olukorda. Vastasin mõningatele küsimustele, et kinnitada isik ja nii lihtne see oligi! Käisime ka pangas, homme lähme tagasi ning siis saab lõpuks pangakaardiga ka ühele poole.
Sai raamatukogus lugejakaarti tegemas käidud ning veidi vajalikke asja prinditud. Võib vist öelda, et olenemata hilisest ärkamisest oli üsnagi produktiivne päev. 

Kraade oli varjus 30 ja ma sulasin nagu mahlapulk päikese pinnal. Imestan, et elus veel. Aga küllap tuleb harjuda, sest ega see eluke siin selline ongi.


Stanthorpe (17.märts -23.märts)

Brisbanes olles (16.märts)  saatis Rauno oma CV'd laiali ning juba 17nda hommikul sai kõne Stanthorpe tööhostelist, et otsitakse õunafarmi korjajaid. Juba paar tundi hiljem istusime kõigi oma kodinatega bussile ning peale kolmetunnist sõitu (kus nägin ära ka oma esimese känguru; ta oli küll tee ääres surnud, but still) olime jõudnud 240km edela suunas asuvasse väikelinna Stanthorpe.
Järgmisel päeval oli juba meie esimene tööpäev.
Sealt saime paar olulist õppetundi, milleks on:
Esiteks - kõik austraallased ei ole toredad (üllatus, eksole).
Teiseks - picking (korjamine) ilmselt ei ole meie jaoks.
Kolmandaks - sellist tüüpi kombot ei maksa otsida, kus sisuliselt hostel võtab sult raha, et sulle töö leida. Hostel oli kallis, miski ei õigustanud seda hinda ning lisa pidi maksma sisuliselt iga liigutuse eest.

Sain seal ka elu ühe kõige hullema päikesepõletuse, nii et ei saanud ei istuda ega astuda ja ega avalikult kuhugi väga minna ka ei julgenud selle keedetud vähi välimusega. Aga lohutasin end sellega, et ega ilma selle põletuseta oluliselt parem välja ei näe. 
Pildil ei ole nii hästi näha, kuna oli veidi hämar, aga olemine oli üsna huvitav. Praegu juba vahetan edukalt nahka. 




Motiveerisime teineteist ning näiteks ühe kindla kivi juures oli meil nö soovimiskoht, millest igapäevaselt mööda sõitsime. Kordamööda igal tööpäeva hommikul sai üks meist öelda koha või tegevuse, mida Austraalias olemise ajal tahaks külastada või teha. Teadmine, et meid ei seo miski mingi koha või tegevusega on vabastav. Kui miski ei sobi, siis pakid oma seitse asja kokku ning liigud edasi, avastad ja otsid midagi, millega oled rahul. 


Egas me Stanthorpes oluliselt rohkem pilte ei teinudki, seda enam et Rauno telefon vahepeal lõplikult saba andis. Paar pilti istanduses ning mõni klipp, mis ilmselt mingi aeg leiavad oma tee videosse. Aga seda kunagi hiljem. 






Kui olime Stanthorpes olnud 6 päeva (millest 5 olid tööpäevad) otsustasime, et meile aitab ning õhtupimeduses peale tööd pakkisime oma asjad ja järgmisel hommikul olime juba teel. Me küll ei teadnud kuhu või kuidas ja avastasime end üheksa paiku vihmases ning tuulises Stanthorpes ringi kakerdamas ja öömaja otsimas.  Mida siis seal eriti ei olnud, oligi öömaja. Istusime siis mõnda aega kesklinnas ühe kohviku ees pingil, mängisime kaarte, ajasime lolli juttu ja tundsime end taaskord "töötute ja kodututena", kui pingi all kilekotis salaja võikusid meisterdasime ja varjatult neid süüa üritasime. Pakuti isegi meid kuhugi edasi sõidutada, sest märgati, et olime veidralt kaua juba oma tavaariga seal istunud. Ent päris kodutuks me siiski ei jäänud. Või siis vähemalt päris tänavale. Pealelõunal sõitis 100km kauguselt kohale Lauri, kes meid lahkesti peale korjas ning endaga Texassesse tõi. 


Texas (23.märts - 27.märts)


23ndal saabusime siis Texasesse. Võrreldes Stanthorpe ja Brisbane lopsaka rohelusega on tegu tunduvalt "tüüpilisema" kujutluspildiga Austraaliast. Kuivanud rohuväljad, veidi kiduramad puud ning igas suunas näed kaugel silmapiiril mägesid. Ja need kuradima sipelgad igas suunas kuhu vaatad. 
Soojakraadidest ka siiani puudu tulnud ei ole. 
Linnake on väga vaikne ja rahulik, aeg justkui seisaks ning kõik teavad kõiki. 

Kui Stanthorpes polnud sisuliselt aegagi, et vabalt võtta ja lõõgastuda, siis Texases olles meil kohustusi ei olnud ning saime puhata veidi. Tekkis võib-olla ka teatud igavus ning kohe näete selle tulemust. 








Rauno ostis endale selle populaarse musta kilemaski, mis pidavat poorid puhtaks tõmbama. Õnneks või kahjuks ta ei lugenud, kuidas seda tegema peab ja ma olen nende piltide ja videote peale vähemalt viimased 3 päeva naerda saanud. Ta hõõrus end kaelast ülespoole üleni kokku, sealhulgas ninaaugud, kõrvad seestpoolt, silmalaud, kukla, juuksed, kulmud ja ka ripsmed. Tulemus on allpool. 




Siia jäime neljaks ööks ning liikusime teisipäeva (vara)hommikul kolmekesi koos Moree poole, kus Laurit juba ootab töö ning Rauno ja mina ka miskit leida üritame. 

Moree (27.märts - ...)

Siia saabudes ei olnud ei minul ega Raunol tööd ega kohta, kus olla. Ent kõik laabus kuidagi väga kiiresti. Lauri uus töökaaslane juhatas meid motell/toidukohta, mis on väga viisakas ning armas ja see kuulub imetoredale serblaste perekonnale. Vestlesime omaniku ja pojaga ning käisime täna (28.märts) nö esimesel proovipäeval. Seal saame edaspidi ka elada, kuid hetkel oleme Lauri hostelis nädalakese. 

Plaanid võivad küll alati muutuda, kuid tundub, et võime siia pidama jääda kuskil 4ks kuuks. 
Täpsemalt mõne aja pärast. 




Rauno: 

Nonii, kas Geete tõesti lubab enda blogisse mul midagi kirjutada?! Oh saangi. Tere kõik see pere! Mina olen Rauno :)
Kiiresti rääkides - siis tõesti, oleme saabunud Moreesse, kus on meeletult palav. Pikki riideid ei kannata isegi mitte vaadata, kandmisest rääkimata. 
Saime Geetega omale töö kusagile Take Away restorani, mis on justkui pereäri. Seal on mitu põlvkonda koos, kes seda kõike juhivad. Lisaks restoranile on neil ka motell, kuhu õigepea loodame kolida järgnevaks neljaks kuus. Kindlasti saab olema see kõik meeletult põnev, sest pole ühtegi päeva, kus meil nalja ei oleks saanud.

Nimetagem meid käsnakallekantpüksteks, kes töötavad restoranis valmistades burgereid ja muid kiirtoite, mida inimesed lausa nõuavad. Täna sai isegi proovitud neid burgereid. Need on meeletult head. Pole elusees saanud nii head burgerit. Võrratu. 

Vabal ajal me mängime kolmekesi kaarte. Meie lemmik mängud on: valetamine, hiina turakas, päike, must notsu. Ps! Geete on superhea valetaja selles mängus, aga ma olen tema süsteemile juba pihta saanud ja enam tal see ei õnnestu minuga :) Las mõtleb välja uue süsteemi :)

Kolmekesi on meil tegelikult tore, kus motiveerime ja heas mõttes narrime üksteist. Loodame, et kõik sujub kenasti ja saame hakkama. Ma tean ja tunnen seda. 

Seniks kõigile kenat ilma ja jääme ootama Austraalia sügist, mis on soojem, kui Eesti suvi.


PS! See oli minu esimene kord kirjutada Geete blogisse. Loodan, et mitte viimane. :)



Comments

Popular Posts