Kes on Günther?

Üle pika aja esimene postitus. Mitte, et poleks olnud millestki kirjutada, vastupidi - kirjutada oleks maa ja ilm. Kuid alati kui tuli tuhin, veensin end, et pole aega või oli mõni muu häda kallal. Täna aga tahaks kirjutada ja täpsemalt siis sellest, kes see Günther selline on. 

Nimelt vahelduva eduga olime pool aastat endale neljajalgset perelisa otsinud. Esialgu kindlaid samme ei teinud, lihtsalt plaanisime võtta mopsi, kellele saaks nimeks Günther panna. Üsna naeruväärne, tean. Lõpuks tundsime, et oleme valmis ühe sellise tegelase ka koju tooma. 

Leidsime internetist kuulutuse, kus pakuti väikest kolme kuust kutsikat Jõgeval. Reede õhtul helistasime, leppisime kokku, et tuleme pühapäeval järgi ning varusime vajalikku kraami. Laupäevaks olid aga töised plaanid tehtud, seega ärkasin varahommikul, et hakata koerale pesa õmblema. Ma olin nii elevil, et õmblusmasina taga püsimine ilma üle näppude sõitmise oli ime. Laupäeva õhtul tuli aga uus kõne. Nimelt helistas koeraomanik ning rääkis, et Saaremaalt tuldi kutsikale järgi, "nad niiiiii väga tahtsid teda, seega ma müüsin neile". 

Helistasime veel paari kohta, aga alati oli keegi meist ette jõudnud ning kutsikad ei olnud enam saadaval. Olin juba lootust kaotamas ning uskusin, et me ei saagi mitte kunagi endale koera. Viis kuud kannatas oodata, aga nüüd enam mitte üht sekundit. Paar päeva hiljem leidsime leedukate kuulutuse, kes pidid kutsikatega Tallinasse tulema. Pikk jutt lühidalt - kaks nädalat järjest jätsid nad tulemata ning kaua me seda ikka kannatama oleks pidanud, otsustasime ise Leetu Güntherile järgi sõita. 

Nüüd on ta meiega juba kuu aega elanud. Kui me ta alles saime, siis ta oli niisama väike nagu silmadega jupp vorsti. Sõpradeks saime me kiiresti ning meie kodust sai ruttu ka tema kodu. Kui esimene kord koos üle ukseläve astusime, siis peale lühikest nuuskimist soovis ta diivani peale saada ning jättis kingituseks junni padjale. Esimene nädal oli raske, kui ta keeldus üksi magamast, tegi oma hädad kuhu juhtus, pissis voodisse, kott-tooli peale ning nuttis südantlõhestavalt juba siis, kui olin piisavalt jultunud ja ilma temata vetsu läksin. 

Ta on küll vaid kuu jagu vanem, kuid mulle küll tundub, et ta on vähemalt kaks korda suurem. Võib-olla on asi selles, et ta teeb kaks korda rohkem pahandusi, norskab kaks korda kõvemini ja jookseb kaks korda kiiremini eest ära, kui tal on suu varastatud banaanikoort täis. 

Selle lühikese kuu jooksul oleme me koos palju õppinud. Tema on õppinud häda õigesse kohta tegema, toitu viisakalt ootama, istuma, lamama, käppa andma, õhtul meiega koos magama sättima ja isegi seda, kuidas õues olles pissimist teeselda, et pai ja maiustust saada. Seda ka muidugi, kuidas mu emalt pasteedisaiast ampsu lunida.

Aga titt on ta endiselt. Ta nutab siis, kui käpad ei mahu külmkapi alla, kui ma ei anna talle neid sokke närimiseks, milleni ta ise ei ulata. Ta nutab, kui ma ei võta teda sülle trepist alla minnes või siis, kui ta jalakesed TÄPSELT pargi väravast välja astudes ära väsivad. Isegi siis, kui ma ei lase tal oma mopsi tagumikuga näkku istuda kui ta seda tahab ning söön banaani ja talle ei pakugi. 

Aga praegu vaatan seda norskavat seljavolti enda kõrval, kellel on mustikaplekk kannika peal ja mõtlen, et talle annan ilmselt kõik pahandused andeks. Hea meel on, et meil on selline väike kaval ja ülemeelik pereliige. 

Tänaseks aitad. Varsti jälle